Rubriik: Uncategorized

Mäletan, kuidas sõbranna laenas mulle Paula Hawkingsi “Tüdruk rongis” raamatut, mille reisile kaasa võtsin ja soovituse peale lugema asusin. Tundus põnev! Aasta oli siis 2015 või 2016.

Lugu ise oli põnev, kuid toona tundus minu jaoks veidi nagu mingi “Kadunud” (Gone girl) wannabe ripoff. Lõpetasin raamatu ja jätsin selle kogemata puhkuselt naastes lennukisse ja ostsin sõbrannale uue. “Jah, meelelahutuslik, aga mitte suurepärane. Jah, põnev, aga mitte uudne. Jah, hea, aga mitte erakordne.” mõtlesin raamatu lugemise järel, kui raamatupoest väljusin.

Aga mulle meeldis mingi väike mõte ja lugu – iga päev, sama kellaaeg. Sama marsruut. Samad inimesed ja ootamatus rutiinis, mis purustab igapäevase unelma.

Umbes sarnased mõtted valdasid mind, kui lõpuks, aastaid hiljem “Vete sügavusse” minu kätte jõudis.

Vee lummav vool – kas ma olen vesimärgis sündinud?

Olen sedasama Paula Hawkingsi “Vete sügavusse”, raamatut korduvalt käes hoidnud ja mõelnud, kas peaks selle ostma. Paraku on esimese raamatu poolik “wow-emotsioon” minus selle järgneva “Vete sügavusse” alati alateadlikult eemale pannud ja kindla peale Jo Nesbo või Kepleri suunda piidlema suundunud. Viimasel ajal meenutas see mulle visuaalilt “Kus mets kohtub tähtedega” raamatut, mida muuhulgas isegi pigem rohkem soovitan.

Ometi on “Vete sügavusse” aastaid eksisteerinud enne, kui selle nüüd umbes kuu aega tagasi raamatukogust koju tõin. Otsustasin siin ühe võimaluse anda ja algus oli paljutõotav. Vetevood. Jõe jõud ja lummus ning selle kohal asuv veskimaja maalisid minu jaoks äärmiselt põneva kujutluspildi – midagi minu lapsepõlvest, midagi Harry Potteri võlumaailmast ning grammikene teismeaja noortefilme väikese “Stranger Things” lisandiga. Kummaline kombo, kuid ilmselt üks parimaid, mille pealt oma lugu kokku panna.

Tundsin, kuidas natukene suitsiidset ja traagilist vee teemat naudin ning elasin kaasa igale hingele, mille külmad vetevood kaasa võtnud. Tihti kujutasin endki jalgupidi vees – kord romantilist päikeseloojangut vaatamas, kord ennastunustavalt ujumas ning siis taas pinevat kohtingut ja õhus olevat elektrit.

Sain aru, et sel Inglise külal on oma lummus ning mõistsin, et sel on põhjus, miks ma ka ise vee ääres pigem rohkem kui vähem elanud olen – mulle meeldib vesi. Huvitab, kas ma olen vee elemendis sündinud? (Ei, hoopis maa :D)

Tugevad naiskarakterid.

Esimesest veelummusest üle saanud, hakkas lugu ja müsteerium ennast kerima. Ja keris. Ja keris. Kuid seises minu jaoks siiski terve aja justkui kohapeal. Sündmuspaik oli sama – jõelammik ääres asuv küla. Sündmused olid samad – inimesed tegid kaljult vette hüpates enesetapu… või kas ikka tegid? Ja miks?Sain aru, et lugude omavaheline side oli küll olemas, kuid pigem nõrk ja ebahuvitav.

Mis mulle aga meeldisid, olid loo ägedad ja omamoodi naistegelased. Nel Abbot – ilus, enesekindel ja võimas naine, kelle (surma) ümber kogu lugu tegelikult keerles. Tema õde Julia, kes tundub alguses justkui õe vastand kuid on lõpuks pigem peegelpilt. Nel’i tütar Lena, kes on omamoodi võimukas ja isepäine, kuid täis armastust ja sõprust. Aga ka kõrvaltegelased, kes endalegi ootamatult siiski ühel või teisel moel loo keskpunkti satuvad.

Katie, kes valis armastuse. Louise, kes jäi kinni kättemaksu ning Libby Seeton ja Lauren Townsend, kelle lugudest räägitakse legende ning oma versioone. Kui palju põnevaid naisi, kes selle loo tervikuks seovad.

Ja loomulikult paar meest, ilma kelleta ei saa.

Rong.

Jah, lugu algas põnevalt ning ruumi loodi hästi kogu olustiku ja jõega. Ometi jäi see kõik kokku pisut nõrgaks, pisut seotumatuks – justkui siiski erinevad lood, mille põhiline twist oli kuidagi etteaimatav, ka ebaselge.

Eelistan Tüdrukut Rongis, mis “Kadunud” raamatule omakorda alla jäi.

5,5/10

Nagu Eesti rahvas armastab ikka “Õnne 13” sarja, olen mina ennast sidunud väikse Fjällbacka asundusega Rootsi läänerannikul. Ja muidugi sealse Tanumi politseijaoskonna tegelaste ning kohaliku andeka põneviku kirjaniku Erica Falckiga. Nii oli selge, et Fjällbacka saaga järgmise raamatu ma enda riiulisse soetan. Camilla Läckberg on andekas ja tahan osa tema loomingust enda ümbere koju.

Nii jäi Lõvitaltsutaja mulle silma juba jõulude paiku, kuid raamat jõudis minu koju uuel aastal, kus jäin korraks kõhklema, kuna ka Sebastiab Bergmanni saaga uus raamat “Need, kelle minevik kätte sai“.

“Uuel kuul” lubasin endale ja läksin koju Lõvitaltsutajaga, et ennast taas Erica ja Patricu eluga kurssi viia.

Tsirkus ja leib.

Mäletan, kuidas vanemad mind lapsena tsirkusesse viisid – kaugele ulatuvat tsirkusetelki, rattaga sõitvat karu, põlevate kurikatega žonglööri ning kleepuvat suhkruvatti, mis mulle ei maitsend, kuid mida enamik lapsi tuutude kaupa sisse sõid. Minu jaoks oli tegemist alati põneva päevaga – juba hommikust täitis mind elevus ja lugesin venivaid tunde selleni, et juba minema hakkaksime.

Show alguses lavale jooksvad klounid tähendasid üht ägedat õhtupoolikut, mil lummatult silmad eksootilisele tsirkuseareenili pöörasin ning korraga ahhetasin võimatuna tunduvate trikkide ees, tundsin õudu pikkade õhulendude ja ohtlike kiskijate korral ning tundsin, kuidas maagia mind lummab. Vaimustusin sädelevatest ja värvilistest kostüümidest, erinevatest trikkidest ja inimvõimekusest ning uskusin siiralt, et ka minu tulevik on tsirkuses.

Umbes samasugune oli ühe loo peategelase – vangistuses oleva Laila- tunne tema lapsepõlves Fjällbackasse jõudnud tsirkusest. Erinevusega, et tema jäigi tsirkusega seotud, kuna puhtjuhuslikult õnnestus tal ära võluda tsirkuse kõige kõvem mees – Lõvitaltsutaja. Nende elu kulgeski nagu tsirkuseetendus – algas huumoriga nagu klounid, oli lennukas nagu õhuakrobaadid, selles oli müstilist maagiat, kuid lõppes see katastroofiga. Lõvi tegi taltsutajaga 1:0. Aga mis juhtus?

Laila tappis oma mehe. Vähemalt selline lugu on kirjas politseiraportites ja seda räägib ta ka ise. Erica Falck pole asjas päris kindel ja teab, et oma sisetunnet tasub usaldada. Jah, tean, et mul endal on ka Ericalt palju õppida.

Hobused ja antiikautod.

Minu jaoks on “Lõvitaltsutaja” kindlasti Fjällbacka saaga üks õõvastavamaid teoseid – seda eelkõige jõhkruse tõttu, mida uue raamatu sarimõrvar-piinaja ette võtab. Olen lugenud tänaseks ehk isegi sadu krimkasid, kuid tunnistan, et siinne mõrvar teeb nii mõnelegi silmad ette.

Tsirkuseetendusse lisandub loo arenedes hulk hobuseid, põnevaid antiikautosid ning hullumeelseid videofilme. Igalühel neist oma roll ja omamoodi valem, kuidas loo pahalane üles leida. Vürtsi lisab Erica Falcki tähelepanek ja naiselik sisetunne, mis siis leiab seosed, mis esmapilgul tunduvad olematud.

Leht-lehe haaval hargneb üks põnev lugu põnevusest, piiritust kurjusest, erilisest armastusest ning põlvkondadevahelisest dilemmast. On selge, et veri on paksem kui vesi ning on hullemaid kiskijaid kui Lõvid – mõned neist meie ümber.

Mulle väga meeldis, aitäh Camilla Läckberg, toomas meie argipäeva igati inimlikke, kuid põnevaid, teoseid.

8/10.

Avastasin poes raamatuid lapates et olen Fjällbacka saagaga üsna heal järjel. Nimelt lugemata oligi saaga 8. raamat “Inglitegija“ja juba varasemalt silma jäänud uusime teos “Lõvitaltsutaja“, mis alles hiljuti poelettidele jõudis.

Otsustasin, et just selle teose endale järgmise raamatuna ka koju soetan. Tunnen, kuidas Camilla Läckberg on mulle juba nii palju mõnusalt pinevaid kuid elulisi lugemishetki pakkunud, et ühel hetkel soovid autorit omal moel tunnustada.

Ja mis oleks parim tunnustus, kui tema raamat minu riiulis – ostetud teadlikult?

Ma arvan, et väga polegi. Inglitegija aga jäi mulle näppu viimasel raamatukogukülastusel ja suur oli mu rõõm, kui sellega sealt koju silkasin. Kuidas Erica ja Patricu lood jätkuvad?

Inglitegija kummaline päritolu… ja tähendus

Minu tunnetus ja teadvus inglitega on umbes see, et nad on siirad ja puhtad tiibade ning halo-aupaistega olendid, kes laulavad inglikooris. Jah, olen kuulnud Luciferist, kes olla n.ö “must” ingel ning tekitab silme ette kohe “Luikede järve” musta-valge luige duo.

Camilla Läckbergi “Inglitegijas” aga on inglitel omamoodi lähenemine ja “inglitegija” on vaat et isegi kogu loo kurikael- mitte otseselt, kuid avardab lugu ootamatutes suundades. Lähenemine oli äärmiselt omanäoline nagu kogu süžee tõeline müsteerium: Lihavõttesöömaajal on ühel väikesaarel asuvas majas justkui keset toidukorda 5-liikmeline pere haihtunud, tuppa jäi tuterdama aastane väike Ebba.

Aastaid oli lugu lahendamata mõistatus – mis perega juhtus? Kuhu nad kadusid? Mis saarel juhtus? Kuid nagu Fjällbacka saagas ikka, siis minevik tuleb olevikku kollitama ja müsteeriumid saavad loogilised vastused.

Ebba on nüüdseks juba ise täiskasvanud ja ema, kes oma lapse kaotanud… teisest küljest on naine omamoodi ingel, kes Fjälbaccaga huvitaval moel seotuks jääb.

Müsteerium Lihavõttelauas

Lihavõttelauast justkui haihtunud perekond on kahtlemata äärmiselt huvitav lugu – eriti, kuna “laud” asus majas väiksel saarel ning sealsamas olid alles paadid, millega saarele sai. Märke, mis võis perega juhtuda, ei olnud – ei verd, ei sissetngimist, ei mööbeldamist. Õõvastaval kombel oli 5-liikmelise pere pisim tütar elus ja alles. Automaatselt tõi olukord mulle silme ette Mõrvamüsteeriumi õhtusöögi, kus salaja seltskonnas ka mõrvar eksisteerib ning seltskonna ülesanne on oma rolle täita… ja mõrvari eest hoitud olla.

Mind köidab tohutult Camilla Läckbergi võime tulla välja teemadega, mis on nii põnevad. Need kajastavadki pinevaid juhtmisi, mille juured ulatuvad aastatetagusesse aega. Nii jooksebki ka Inglitegijas paralleelselt 2 looliini – üks tänapäeval ning teine andmaks konkteksti kogu raamatu põhiteemaks olevale kuritööle. Nii jätkub ärevaid hetki kuni lõpuni välja – Inglitegija ei olnud mingi erand, sest saladused avanesid alles täitsa viimastel lehekülgedel.

Igapäevaelu Fjälbackas

Fjällbacka saaga raamatute juures naudin natukene sealset igapäevaelu, mis mõrvarite otsimise ning ootamat süžeeliini vahel alati mahub. Perelised väljakutsed, uued kohtumised, armumised aga ka tõsisemad kaotused ja purunenud südamed.

Minu jaoks teeb selline igapäeva kujutamine Läckbergi raamatud nii avatuks ja siiraks ja on ilmselt ka põhjus, miks ikka ja jälle end sealt väiksest Rootsi rannikulinnast leian. Samastun hästi ka Ericaga – olles suur kirjutamishuviline, on täitsa vapustav temateekonda järgida. Ahjaa, oma vaimusilmas kujutangi teda ette nagu Camillat ennast ja küllap ongi just seesama kirjanik raamatu tõeline kangelane.

Mõneti on see Fjällbacka elu nagu Õnne13 – kohati toimub palju ning teinekord on tegemist lihtsalt igapäevaeluliste murede ja rõõmudega. Õnn ja number 13 ühes aadressis- on see vedamine või saatus?

Vaata minu mõtteid ka teiste Camilla Läckbergi Fjällbacka raamatusaaga raamatute kohta.

Kui Sulle Skandinaavia krimkad meedlivad, soovitan ka Kepleri raamatuid. Peegelmees oli näiteks grammikene õõvastavamad.

Jack Reacher tegelasena on mind paelunud juba aastaid, alates Lee Childi raamatust “Üks Lask“, mis mulle poolkogemata kätte sattus ja millest Hollywood paar aastat hiljem Tom Cruisega numiosas ka filmi tegi. Suurepärasest raamatust sai keskpärane film, aga Lee Child oli Jack reacheri karakteriga mind võrku püüdnud. Ilma naljata, ma olin lummatud ja mõtlesin, miks kuradi pärast ma sõjakooli ei läinud.

Tegelikult ma seda otsust ei kahetse – saangi Reacheri käest tema seiklustel sõjalisi nippe õppida. Lee Child, Sa oled loonud karakteri, kellesse on raske mitte armuda. “Afääril” on oluline osa Jack Reacheri kujunemisloos isepäiseks seiklejaks.

Jack Reacher kui uue aja MacGyver

Mäletan, kuidas ma nooremana olin lummatud MacGyveri seriaalist ja Richar Dean Andersonist, kes seal nimiosana meeletult tarka ja nutikat seiklejat, omamoodi mässajat ja vaba hinge, mängis. MacGyver pani meie ajastu (s.o 90 algus) noori nutikamalt mõtlema on minu väide. Ja päris kindlasti olin ma noorena temasse meeletult armunud nagu ehk kõik telerivaatajad.

Jack Reacheril tundub olema sama võlu. Minu jaoks ongi ta natukene nagu uue aja MacGyver – ehk grammikene tugevam. Ehk oluliselt militaarsem (jah, ka mina tean nüüd, mis on Beretta). Ja ehk omamoodi JamesBondilikum – kõik tema raamatud leiavad ka romantilise nüansi. Ja läbi raamatukaane just selline nagu mina teda näha tahan. Teisisõnu Jack Reacher sobib rohkem tänapäeva ja tema lood on lummavad – kord raamat käes, saab selle käest panna vaid siis, kui viimasel leheküljel Lõpp terendab. “Afäär” aga on alles kõige algus.

Mõrv Mississippi kolkalinnas – kogu loo stardilävepak

Lee Child on minu jaoks põnevuseKirjanik suure “K”-ga. Armastan Skandinaavia krimkasid (viimati lugesin nt Kepleri “Peegelmeest”), Dan Browni mõtteid ja lemmikuid on veel, kuid ilmselt on Lee Child kirjanik, kelle erinevaid raamatuid ma reaalselt kõige rohkem lugenud olen. Eranditult kõik nad on Jack Reacheri põnevikud ja nende hulk jääb täna ca 20 kanti.

“Afäär” annab Jack Reacheri loole lävepaku Mississipi suvalisest kolkalinnast Pentagonini Washingtonis välja ja mõnes mõttes kõigeks järgnevaks, mis toimub, ainese. Raamatust selguvad, missugused on Reacheri motiivid ja väärtushinnangud ja kuidas ta neid oma tegevuses väljendub. Ülesehitus on lihtne: on ausaid inimesi, on väärituid tõpraid, on võimuahneid positsiooniga inimesi. Ja on Jack Reacher – omamoodi korralooja, kelle nimi ei ütle midagi, kuid kelle teod räägivad iseenda eest. Ei, ta pole kukupai, aga ta teab, mille eest seisab ning vajadusel oma elu hinnaga. “Afäär” annab juba minu jaoks tuttavale Jack Reacheri karakterile selged motiivid ja tema rändajast Nipernaadi olemuse. Siit saab Reacheri lugu ametlikult alguse – Mississipi pärapõrgus ühes väikelinnas, mille naabruses paikneb oluline sõjaväebaas.

Ja mis muud ikka käivitajaks on, kui üks naise mõrv, mille tagamaad võivad ulatuda sõjaväeni. Aga tegelikult on selle pealtnäha lihtsa mõrva taga palju suurem ja sügavam masinavärk, millele Reacher korravalvajast eraisikuna lahenduse leiab.

Tundmatud paigad, imeilusad naispolitseinikud ja romantikaliin

Minu jaoks on äärmiselt lummav, kui põnevaks Lee Child oma Jack Reacheri lugudega Ameerika “kolkad” teinud on. Oma American Dreami näen ennekõike põnevates turistikates suurlinnades, kuid lugedes Jack Reacheri raamatuid, olen rännanud läbi Ameerika põnevates väikelinnades. Jah, tegevust toimub peaaegu alati paigas, mida ehk tihti maakaarditel ei eksisteeri.

Tihti keerleb lugu Ameerika sõjaväe ja muu bürokraatliku masinavärgi ümber ning peaaegu alati viib seiklus meid kiirtee äärsetesse motellidesse, outlander baaridesse ning tutvustab kohalike seadussesilmadega, kes pole teps mitte stereotüüpsed sõõrikuid söövad ülekaalulised korravalvurid, pigem lihases ja distsiplineeritud naisterahvad. Ma ootan alati ühe sellise mängutulekut, kuna siis hakkab rulluma ka minu jaoks alati oodatud kergelt romantiline tegevusliin.

Jah, ma saan suurepäraselt aru, mida kõik need naised Reacheris näevad. “Afäär” ise annab selge suunise, et midagi romantilist siit oodata võib – küll jääb igaühe otsustada, kas see esindab Reacheri tegevusliini või vihjet mõrvalahendusele.

Jack Reacheri “Afäär” on nauditav. Hea. Piisavalt romantiline. Äkiliselt ootamatu

Soovitan raamatut kõigile vanadele Jack Reacheri sõpradele. Kui Lee Childi tuntuim tegelaskuju Sulle veel tuttav pole, siis on ka kõik hästi – ideaalne võimalus omale temast pilt kujundada. “Afääri” lugemise ajaks loobusin teistest pooleliolevatest raamatutest .

Leidsin raamatust enda jaoks põneva ja hariva müstikasuuna lahendamata mõrvade näol, nautisin väga romantilist liini ja leidsin enda peas mitmeid kahtlusaluseid. Kuidas lugu tegelikult lõppes, loe raamatust. Minu jaoks on Jack Reacher kahtlemata üks põnevamaid “tõsielulisi” raamatutegelasi. “Afäär” ei olnud kindlasti saaga parim raamat, kuid absoluutselt väga hea lugemine. Sel korral haarasin raamatu raamatukogust, kuid näen Lee Chilci klassikuid ka oma raamaturiiulis kindlasti.

Sulle meeldivad krimkad? Oled lugenud Kepleri Peegelmeest? Ja kas teadsid, et ülemaailmasel bestselleril “Kus Laulavad Langustid” on ka päris põnev mõrvamüsteeriumi liin lisaks imeilusale kasvamise loole?

/Eneseabi/ Investeerimine/

Mulle meeldib vahel eneseabiraamatuid lugeda. Osa inimesi arvab, et need on nõrkadele ja inimestele, kes oma eluga halvas kohas on. Ma ei nõustu ega vaidle vastu – mulle meeldib, kui elu vundamenti vahel meelde tuletatakse… aga ma ei väida, et seda meeldetuletust oma parimal perioodil vajan. Küll aga näen igas eluetapis sõnumeid ka erinevalt ja seega neist ka õpin. Ja vaatan uue pilguga.

Merit Raju “Sõltumatu naine” jõudis minu juurde tegelikult läbi ühe mehe, keda ma nii kirjaniku kui investeerimisguruna väga austan. Nägin raamatut Jaak Roosaare storydes ja kuna raamatul on eneseabi kõrval veel finantsiline investeerimisevaldkond, kõnetas see mind pärast seda soovitust. Seda enam, et Jaak Roosaare ise üks Eesti tuntum ja edukaim investor on. Jah, ma ju olen ka sõltumatu naine!

Investeerimine ja eneseabi naistele? Kas seda on eraldi vaja?

Olin “Sõltumatu naine” raamatut varem ka poeletil näinud. Kaas jäi silma, kuid ei kõnetanud – pigem tõi silme ette Mart Sanderi ühe tuntud teleseriaali kostüümidraama… ilma, et ma seriaali ennast isegi näinud oleks.

Olin raamatust ka kuulnud ja seda paar korda käes hoidnud, aga olen tänaseks ka aru saanud, et raamatud tulevad ellu siis, kui oleme nendeks valmis. Pärast Jaak Roosaare soovitust ostsin selle, raamat oli Apollo klubi superallahindlusega. Sobis kenasti temaatikasse!

Võtsin raamatu siis ühel nädalalõpul hommikul kätte. Ja mu elukaaslane küsis kohe, et kas seda võivad ainult naised lugeda… ja kuidas naiste ja meeste rahaline vabadus erineb. Jäin sellele mõtlema.

Jah, naistele on eraldi investeerimisinfot vaja. Ka Sina saad olla sõltumatu naine

Aga Merit seletas seda hästi nagu teeb täna ka Naisinvestorite klubi. On tõsi, et meie ühiskond kannab osaliselt veel täna kaasas pärandit, kus naine on kodune kokk-koristaja-laspehoidja ja mees teenib raha. Paraku on möödas need ajad, kus “mees” tähendas kahepoolset kohustust kogu eluks. Tänane naine on iseseisev ja sõltumatu! Vähemalt peaks olema… ja pärast selle raamatu lugemist on. Kui mitte veel täielikult, siis enesekindlam ja sõltumatum kui iial varem.

Olen igapäevaselt pisut investeerimisega kokku puutunud ja teen seda püsivalt täna ning uurin igapäevaselt infot juurde. Merit annab väga selged soovitused, räägib oma kogemusest – nii muredest kui rõõmudest – ja teeb sõnast “investeerimine” mitte hirmsa ja kättesaamatu keerulise sõna vaid tõelise rikkuse algallika. Selguse, enesekindluse ja tegutsemistahte – just naiselikus energias, naiselike probleemidega uhkusega olla naine.

Lihtsad mõtted ja mõtlemapanevad ülesanded, et olla finantsiliselt vaba sõltumatu naine

Mulle meeldis, kuidas Merit Raju tegi raamatu lugemise lihtsaks ja meeldivaks – eraldi väljatoodud tsitaadivormis mõtted, läbimõeldult disainitud leheküljed koos illustratsioonidega ja mõtlemapanevate küsimustega, millele saab lisaks kaasamõtlemisele ka reaalselt vastused kirja panna. Tegin need kõik kuulekalt kaasa ja tundsin ennast hästi – need on vajalikud, kohati ausad ja tegevust nõudvad, aga lõpuks oleme ju sõltumatud naised, mis? Raamatu teebki eriliseks just hoolikalt läbimõeldud küljendus, mis samuti kannab endas pisut naiselikku energiat ja visuaali.

Raamatu panin kinni tõelise tänutundega. Rõõmuga, et sellised raamatud jõuavad minuni täna ja nii õigel ajal. Ei ole tõesti paremat aega olla sõltumatu, kui täna.

Kui Sa oled sõltumatu naine, kellele meeldib vahepeal mõnusa lihtsa raamatu seltsis puhata, soovitan Väikse nurgapoe saagat

Mu sõbranna rääkis mulle juba koroona esimese eriolukorra ajal, et see “Kus laulavad langustid” on üle pika aja üks superhea raamat. Ma küll usaldan alati tema arvamust, kuid kuidagi see nimi mind ei kõnetanud… veel enam, see ei jäänud mulle meeldegi. Kuni ta ükskord ühes teises vestluses paar kuud hiljem seda sama asja rääkis, KUI hea raamat see “Kus laulavad langustid” ikka on.

Seekord jäid mulle meelde sõnad “Kus” ja “Laulavad” – sellest piisas, et raamat Google abiga üles leida ja selle kohta pisut juurde uurida. Goodreads kiitis seda Delia Owensi teost taevani ning muu jutu kõrval olevat raamatus üks paralleelne “kriminaalne” tegevusjoon. “Kriminaalsed sugemed” aitasid mind veenda, kuna olin tol ajal täitsa krimkade lainel.

Paar päeva hiljem läksin raamatupoodi ja olin lummatud raamatu disainist ja ostsin selle pikemalt mõtlemata koju kaasa. Esimese asjana selgitasin ma välja, mis või kes need langustid ometi on…

Langustid – kes või mis need laulavad? Ja mis on padura, millest raamatus palju juttu?

Delia Owens kasutas nutikat nippi – tekitades raamatu nimega teatavat põnevust. Ilmselt on täna kõik inimesed, kes viimase aasta jooksul raamatupoes käinud Langustide raamatut juba mitmendat kuud järjest müügiedetabelite tipus märganud ning sajad tuhanded raamatusõbrad üle maa on saanud oma sõnavarasse uue sõna – langustid. No ja kui esimene kord ei jäänud see nimi teps mitte meelde, siis tänaseks tean seda unepealt.

Langustid ei ole põnevad kure või haigrumoodi linnud, mida mina – ilmselt raamatukaanest ja -temaatikast inspireerituna – arvasin omamoodi huikavat ja päikseloojanusse lendavat. Langustid on kümnejalaliste seltsi kuuluv vähiliste perekond.

Ja padural pole suurt seost ei padrunite ega põduratega. Padur on rohke taimestikuga märgala mere-või järve läheduses. Ja kui räägime paduratüdrukust on see omamoodi nagu 21. sajandi Mowglitüdruk – aga lugu liigub pisut sõbralikumas ja realistlikumas suunas käies kaasas tüdruku õppetundide, padura ohtude, looduse tundmise ja tunnetega, mis meid kõiki nii pilvepiirini tõstnud kui murust madalamaks surunud. Ja kuigi järjekordne “Mowgli” isekasvamise lugu võib kõlada nagu “been-there-done-that“, siis Kya lugu raamatus “Kus laulavad langustid?” oli küll kohati tuttav lugu, aga nii põnevas ja ilusas võtmes, et tegelikult oli raske järgmist sammu ette näha ning lugemine oli puhas nauding.

Krimka? Kriminull? Suhtedraama? Looduslugu?

Mul kulus endal pisut aega, et aru saada, mis raamatuga langustide näol tegemist on. Pean tunnistama, et loodusläheduse kirjeldus raamatu tagakaanel mind pisut heidutas – ju on mingeid varasemaid kogemusi, mis “loodusloo” minu jaoks pigem “igavaks” liigitab.

Kõige enam kõnetas mind soovituse kõrval “mõrvamüsteerium”, mis raamatus tõepoolest olemas on… ja tõepoolest põnev… ja tõepoolest ootamatu lõpplahendusega. Suhted loomulikult ka – ega ma vist muidu poleks kunagi Väikse Nurgapoe Või Gideon Cross’i Sylvia Day raamatuid ette võtnud.

Kuid lõpuks pean tõdema, et raamatu tegi heaks kogu ideaalne kombo, sealhulgas oli äärmiselt oluline roll just looduslool, mis maalis selge pildi paduraelust ning tõi langustid laulma ka minu koju ning paduralindude laulu koos vapustavate päikesetõusedega ka minu rõdule. Delia Owens on minu jaoks ideaalne näide, kuidas raamat viib seiklema, rändama ja joonistab perfektseid pilte.

Parim raamat aastal 2020?

Kya oli kindlasti aasta 2020 superkangelasi – kõige otsesemas mõttes. Ja “Kus Laulavad langustid?” on raamatupoodide TOPi riiulil põhjusega, see tõepoolest on suurepärane lugemiselamus. Kya võidab kiirelt Sinu südame nagu ka kogu imeline loodus ja paduraelu. Mulle meenus natukene ka Huckleberry Finn, kellega lapsena Charles Dickensi “Tom Saywerist” lugesin ja multikas nägin – seega oli minu jaoks ka selline aastatetagune äratundmine loost, mida lugesin, kui ise täitsa laps olin.

Palju võrreldakse Langustide raamatut ka “Kus Mets kohtub tähtedega” raamatuga. Mulle väga meeldivad tähed, mets ja kauged galaktikad – nii põnev ja müstiline – kuid sel korral võitis lihtne padura ja veel lihtsam Kya.

Hindeks 10/10 – imeline ja kaanest kaaneni nauditav lugemisseiklus

by Lars Kepler

Lars Kepler (ja Stig Larsson) oli(d) esimene(sed), kes tutvustas(id) mulle Skandinaavia kriminaalmaastikku. Maailma, mida ma täna palavalt armastan.

Kepleri lummus – WOW- efekt, mis ei kao

Mäletan selgelt raamatu “Hüpnotisöör” ja kui äge tundus KEPLERi kiri raamatuseljal – kui stiilipuhas ja nii hästi väljatöötatud oli see raamatu kujundus.

Paratamatult sattus minu kätte toona, aastaid tagasi, esimesena Kepleri saagast hoopis “Painajalik Leping“, kuid pärast Jurek Walteri saaga algust “Uneliivamehes” olin ma lummatud. Film hakkas kerima ja alles eelmisel aastal loetud “Laatsarus” viis pinge reaalselt haripunkti… kas tõesti on võimalik nii põnevalt kirjutada? Ja kas tõesti saab välja mõelda pahalase, keda hakkad ka ise pimedal kõrvaltänaval õhtujooksu tehes justkui kartma… ja üle õla tagasi vaatama? Jah, Kepleri sulg toodab puhast kulda, paralleelselt põneva looliiniga, mis on alati pöördelisi twiste täis.

Peegelmees – kas Jurek Walter on tõesti tagasi?

Jõulude eel poelettidel Lars Kepleri uut raamatut nähes, teadsin, et see on minu jaanuarikuu raamat. Veel enam, mõtlesin, et kuna Kepler minu krimkaarmastusele alguse lõi, annan seekord ka oma panuse, et kirjanikuduot ise toetada – laenutamise ja pika lugemisjärjekorra asemel soetasin Peegelmehe Apollost. Lõpuks ometi on puhta raamatuseljaga KEPLER mu oma koduses raamaturiiulis olemas. Suurepärane tunne!

Minu esimene küsimus raamatut avades oli, et kas on võimalik, et Jurek Walter tuleb ikkagi tagasi. Läbi peegli- viidates “Peegelmehe” nimele? Läbi tuttavate-sugulaste? Läbi mälestuste? Kas Joona Linna elab selle üle ja kuidas tema lugu jätkub. Süvenesin alati läbimõeldud kaanefotole ja sain aru, et pildil on tüdruk mänguväljakul. Kas see on Lumi, kelle Jurek hautaguselt maalt läbi peeglite üles on leidnud? Põnev. Avasib raamatu ja asusin lugema.

Sisseelamine, pinge. Pinge. PINGE. Seosed.

“Peegelmees” algas nagu ikka ühe äkilise juhtumiga. Tegelaste tutvustamise ja omaette looga. Tunnistan, et mul kulus omajagu aega, et n.ö loo reele saada ning juttu sisse elada. Tekkis küsimusi, ja Kepleri lihtne kuid piisav kirjeldav stiil ei andnud vastuseid… kohe kätte.

Leht lehe haaval hakkasid raamatutegelased minu peas elama, said kena vormingu ning selle aasta ägedaim thriller läks käima minu peas ja ainult mulle. Ühesõnaga pole hullu, et kinod kinni. Tõepoolest, tüdruk ja mänguväljak omasid raamatus üsna keskset rolli, mille ümber lugu hargnema hakkas. Erik Maria Bark viis tagasi “Hüpnotisööri” maailma. Umbes 60 lehte pärast algust olin ma raamatust tõeliselt lummatud ning hakkasin veel detailsemalt lugema kõiki detaile ja märke, mis mu oma peas mõrvali jälile viisid.

Tegevused toimusid mitmes erinevas paigas ja raamatu tapatööd tõid välja väga põneva fakti ühe näriliseliigi kohta, mis viis mõtted Brasiiliasse Rio-karnevalile. Ma reaalselt istusin, imestasin ja Guugeldasin mõeldes, et huvitav, kas see on päriselt nii…

“Jah, ma tean kes on mõrvar…”

See on minu mõte igat krimkat lugedes. Pärast kümneid raamatuid võiks arvata, et midagi on selgeks saanud. Fakt on, et enamasti ma eksin. Lars Kepleri lugude pöördepunktid on aga minu jaoks klass omaette. Peegelmees ei valmistanud siinjuures pettumust.

Loo lõpplahendus oli ootamatum kui ma arvasin ning kõik tekkinud küsimused said vastused. Veel enam, vastuse said ka küsimused, mis ei tekkinud… aga sidusid terve loo taas suurepäraseks tervikuks. Just loo terviklikkus, Joona linna sümpaatselt väljaehitatud karakter ja ootamatud keerdkäigud läbi raamatu, lisab KEPLERi raamatud minu jaoks pärast ilmumist kohesesse lugemisnimekirja.

Aga… Kas Jurek Walter on tagasi? Ja kas kaanepildil on Lumi? Soovitan soojalt Peegelmehe laenutada või osta ja lugeda. Soovitatavalt reedel – see on täpselt sobilikus pikkuses lugemine just nädalalõppu! Ja ka neile, kes Kepleri varasemaid raamatuid lugenud ei ole – Joona Linna poeb kohe hinge.

Mina hindan Keplerite duot hindega 9/10 – nad on nii stiililt kui loo jutustamise võimelt tõeline Skandinaavia krimkade tipptase.

Kui Sa otsid aga hoopis lihtsalt lugemist, soovitan Sulle Väikse Nurgapoe sarja või hoopis emotsionaalset “Kus Mets kohtub tähtedega“.

by Glendy Wanderah

“Kus mets kohtub tähtedega” raamat jäi mulle silma kohe kui see tuli – maagilistes postitustes sotsiaalmeedias, puhtas ja kaunis kaanedisainis ja unistama kutsuvas pealkirjas. Mul oli parajasti mitu raamatut pooleli, kuid kui kuulsin, et see olla samas stiilis kui “Kus lauluavad langustid”, teadsin, et see minu lugemislisti kirja läheb…. ja läkski. Kuid enne jõudsin selle kinkida veel sõbrannale, kes mulle just Kya ja langustide raamatut – kui ühte 2020 parimat lugemiselamust soovitas. Aitäh, Maret!

Mets, maisipõllud, eksinud tüdruk ja tähed

“Kus mets kohtub tähtedega” jõudis minuni lõpuks alles jõuludeeelsel kiirel ajal. Küllap selleks, et oleks hetki enda jaoks maha võtta ja ennast põnevasse maailma viia. Kaevusin raamatusse suure elevusega – kuidas olekski saanud vastupidiselt, kui seda võrreldi ühe viimase aja kõige parema ilukirjandusliku eeposega “Kus laulavad langustid”.

Kuid paraku oli algus minu jaoks pisut aeglane- tegelikult täitsa ilma põhjuseta. Ehk oli mul peas jõulustress ning tööga seotud tegevused? Ei oska öelda, kuid kui Kya võitis mu südame esimestel lehekülgedel, siis selle raamatu tegelased Ursa ja Jo vajasid pisut rohkem aega. Jo jättis üsna külma mulje, mis pärast ka lahti seletati… ja Ursa tähtedevaheline päritolu tekitas küsimärke. Või olid Illinoisi metsaveere maisipõllud ning kuidagi sinna eksinud väike tüdruk tähtedelt minu peas liiga veider… või vastupidi, liiga tuttav kooslus. Mu pähe tekkis ikka ja jälle kujutluspilt majast Chris Nolani “Tähtedevahelise” filmist….

Kuidagi see algus ei klappinud ning lugemishuvi oli minu puhul pigem mõõdukas… ja ma tegelikult ei teadnudki, kuhu see lugu välja viib: kas see on teoreetiliselt võimalik romantiline ja ilusa lõpuga draama või Star Warsi jälgedesse küündiv galaktikatevaheline seiklus? Või hoopis midagi kolmandat?

Ursa Major ehk Suur Vanker… ja kauged galaktikad

Ursa – raamatu üks peategelasi on enda sõnutsi kaugest Galaktikast. Suure Star-Warsi fännina olin valvel üsna pikalt. Tüdrukul on huumorimeelt ja suurepärane kujutlusvõime, lisaks hea empaatia – eelkõige suhtluses loomadega. Ursaga koos saabus ka koer, kes sai samuti Galaktika rändurile kohase nime – Väike Karu. Lisaks saabusid Ursa positiivsusega ka õnnekvargid, mis tema planeedil häid asju juhtuma panevad. Meenutasin isekeskis, kuidas väiksena füüsiliselt jõulumaagiat nägin ja siiamaani jõulusid nii armastan, et juba septembrist jõululaulude järgi kibelen.

Kuigi lugu läks hinge ja ei olnud igav, hakkas see mind päriselt huvitama alles siis, kui kahe naise ellu ilmus ka mees. Kas mulle lihtsalt meeldivad armastuslood ja romantikat peab olema? Jah ja ei. Aga sel korral lõi Gabe’i karakter minu jaoks kogu summa kenasti kokku ja andis loole hoopis uue mõõtme. Nii loo edasiarengu mõttes, kui uutele nüanssidele ja elulistele probleemidele viidates, mis kogu loost lõpuks välja tulid. Nii Jo, Ursa kui Gabe enda kohta. Avastasin ennast mitmel korral mõtlemast, kui huvitavaid keerdkäike elus on ja kui vähe me ehk isegi lähedastest teame.

Tulnukatest, maal elamisest ja positiivsest ellusuhtumisest

Olen vahel mõelnud, et mis tunne oleks kohtuda tulnukaga. Kas nad on tõesti sellised pikliku peaga ja mustade silmadega hõbedased humanoidid. Või suhtlusaltid elukad nagu nii mõneski filmis või Rick & Morty multikas näinud oleme. Viimati ma juba elan tulnukate keskel ja nad lihtsalt näevad välja nagu meie? Tegelikult me vastust ei teagi.

Ja “Kus mets kohtub tähtedega” jättis siinjuures ka pisut oma mõtetel rännata. Raamat vastab küsimustele, kuid jätab nii mõnegi vastuse lugeja enda otsustada – nii ehk ongi minu natukene loomingulisemad lähenemised ja vastused pisut teised, kui näiteks Sul. See, kas seikled tähtedevahel galaktikas või metsas linnupesi otsimas või mujal – jääb juba Sinu otsustada.

Tähed vs Langustid?

Langustid! Lugu oli omamoodi, kohati pisut ebausutav ja veider, kuid lõpuks siiski väha puudutav ning positiivne. Lugesin ja olin tänulik oma kogemustele ja mõtetele. ning ellusuhtumisele, mida tähetüdruk endaga kaasas kannab.

Lool endal oli nii mõnigi puudus ja see läks õige pisut pööraseks metsikuks läämneks ühel hetkel. Ja pean tunnistama, et see raamat ei olnud minu arvates nii hea, kui Langustide raamat, mida ma sõna otses mõttes neelasin ja kaanest kaaneni nautisin. Küll on pärast väga erinevaid emotsioone suur tänu, et selle lugemise ette võtsin ning tänu autorile, kes üsna tõsiseid teemasid väga loominuliselt katab.

Suures pildis siiski väga meeldibv lugemine 🙂