Õudustemaja. Usuhullus. Perekond. Armastus. Ja tüdruk A, kes selle kõik üheks põnevaks looks seod. Kindlalt hea lugemine.
“Või on see jutt hoopis minust, kuna ka minu nimi algab A-tähega?” Selline oli üks minu mõtteid, kui endale uut põnevikku valisin ja Abigail Deani “Tüdruk A” mulle raamatupoodides pidevalt näppu jäi. Või tõmbas mind see kollane atraktiivne raamatukaas?
Sest lõpuks ma murdusin: ülistavad ja konkreetsed tagasisided raamatukaanel ja inimlik uudishimu “A-tüdrukust” said minust võitu. Ühe sooduka järel maabusin koju just see teos kotis …
Kas mind võlus see kollane müstiline A? Ilmselt küll.
Tähestikuperekond Õudustemajas
Tüdruk A algus oli minu jaoks pisut segane, kuid teema keris. Ja keris. Ja keris. Lühidalt kokkuvõttes sai suurem osa küsimusi lõpuks omale vastuse ning huvitavaid twiste ja taipamisi jagus täitsa raamatu lõpuni. Viimast lehte lõpetades olin kergelt lummatud ja sõnatu. Mõistsin raamatukaanel olevaid ovatsioone täielikult.
Raamatu jutustab ühe perekonna lastest, kellest igaühe õõvastavat lugu – nagu tähestikutähti- üksteise järel kogeme. Lugude ühisosa on tüdruk A (Alexandra “Lex” Grace), kes seda perekonda läbi oma loo ühtseks seob. Saanud päranduseks oma pere lapsepõlvekodu, mis oli laste jaoks esiti kodu kuid hiljem õudusemaja, on aeg vanad mälestused elustada, varased luukered kapist välja tuua ning mõelda välja perfektne plaan, kuidas õudustemajast kohalik õdus kogukonnamaja luua.
Leht lehe haaval avanevad pildid Lexi ja tema 6 õe-venna mõneti vahvast Bullerbylikust lapsepõlvest, mis päädib lõpuks piinamise ja näljutamisega usuhullust isa poolt.
Õudne lõpp või lõputu õudus?
Loo murdepunkte on hetk, mil varateismelime Lex – olles oma isa poolt piinatud – on saanud võtnud vastu otsuse põgeneda. Ta sai aru, et midagi on valesti. Pärast põhjalikke ettevalmistusi, leidis ta lahenduse, kuidas lahkuda näljutamisest, köidikutesse sidumisest ning tubadest, mille akendest ei tule päikesevalgust, kuna need on kinni naelutatud.
Läbi õnne ja püüdluste see ühel ilusal päeval õnnestub. šokk lasub nii kohalikul külakogukonnal kui avalikkusel – eriti kuna pereisa kristlikke põhimõtteid järgis. Kõik pere lapsed päästetakse, nad saavad psühholoogilist abi ning asenduspered ja raamatu vahendusel avaneb meil lugejana kõigi nende loost osa saada.
Ja kuigi tundub, et õudne lõpp põgenemisepäeval on märgiline, siis näitab raamat, kuidas see võib olla algus lõputule õudusele.
Tõepoolest suurepäraselt kirjutatud lugu täis õudust, inimsuhteid, uuestisündi ja armastust. Veri on paksem kui vesi.
7,5/10
PS: Kui Sulle meeldis ka “Tüdruk A”, kuid soovid ka midagi pisut pehmemat lugeda, siis soovitan Sulle “Kus mets kohtub tähtedega“
“Üle pika aja üks vapustav vaatamine!” kirjeldas ta. Lugesin tutvustust ja kuigi olen alati igatsenud malet osata, mõtlesin isekeskis, et kuhu see lugu hargneb. Meenus, kuidas käisime isaga vaatamas filmi “Pawn Sacrifice“, mis siis oli Bobby Fisherist – tõelisest malegeeniusest. Film oli huvitav ja hoidis pinget, meenus mulle.
Ja kuigi ma isegi ei teadnud, mida tähendab “gambit” (või ka “gambiit”), siis otsustasin öelda elukaaslasele, et vaatame seda sarja. Selleks ajaks oli selge, et Netflix on avastanud jäjekordse kullaaugu – Queens Gambit oli igal pool ja postril olev neiu lihtsalt kutsus vaatama.
Mul olid sarjale kõrged ootused ja soovitan absoluutselt igaühel selle üle vaadata ja oma emotsiooni luua. Mäletan, kuidas juba esimese osa järel “Beth Harmoni” nime Googlisse sisse toksisin, et temast rohkem teada, ja sain aru, et teda päriselt siiski kunagi sellise kuju ja nimega ei eksisteerinud. Ometi oli ta filmisaaga (sarjal 8 osa) lõpus minu jaoks üks ägedamaid naiskangelasi, kellest hiljuti olin kuulnud. Lihtsalt. Nii. Kuradi. Äge. Naine
Mulle meeldis Beth Harmoni sihikindlus kuid inimlikkus, kus ta libastus. Ma nautisin tema veidi isekeskset kuid samal ajal yolo– stiilis olekut kuid lojaalsust oma lähedaste osas. Tundsin, kuidas mul on temalt õppida püsivust. Tal oli äärmiselt äge stiil ning ausalt öeldes pandi näitlejaga täppi: Anya Taylor-Joy sobis sellesse rolli ideaalselt – absoluutselt perfektselt. Lisaks nautisin sarja soundtracki ja visuaaset keelt: kuidas Beth oma mõttes malendeid kujutas ja kogu tema seiklusrohket teekonda Kentuckys, New Yorkis ja välismaal võistlemas.
Kord ütles mu Leedu kolleeg mulle, et ma meenutan talle Queens Gambiti peaosalist. Üks ägedamaid komplimente, mis mulle kunagi tehtu.
Lipugambiit on RAAMAT!?
Suve hakul nägin raamatupoes oma iganädalast inspiratsioonituuri tehes, et Queens Gambit (eesti keeles “Lipugambiit”) on tegelikult raamat. No ja ikka juba päris kaua aega tagasi ilmunud raamat, aastast 1983 ja Walter Tevise sulest. Tunnistan ausalt, et olin täitsa üllatunud, et lugu sel korral raamat-sari pidi käis. Järele mõeldes, tõesti, mis siin imestada: sari oli nii hea, et harva on see originaalallikaks. Tevise esimene raamat nägi välja hoopis teistsugusem kui pilt Beth Harmonist malelaua ees ja võidukas säde silmas.
Tundsingi uue raamatuversiooni just seriaalist tuttava visuaali järgi ära. Ja teadsin, et see on järgmine raamat, mille ma omale soetan. Veel enam, selle pakin omale puhkusekotti kaasa rannapuhkuseks Korful. Mul oligi parajasti paar raamatut pooleli, kui “Lipugambiidi” soetasin ning tundsin nii suurt elevust iga kord, kui mu silm sel pidama jäi. Beth Harmonist panin pildi isegi oma vision boardile kui ühest kurdima ägedast naisest!
Ootasin puhkust, et raamat esimesel võimalusel avada ning seda endasse ammutada!
Beth Harmon “Lipugambiidi” raamatus minuga koos puhkusele suundumas
Queens Gambit: Sari või raamat? Minu mõtted
Jõudiski kätte see imeline suvine laupäevahommik, mil alustasime teekonda Korfu suunal. Viimasest reisist oli pikk aeg möödas nii, et põnevus oli reaalne – seda enam, et Kreekas ma käinud polnud ja pakkisin omale kaasa 3 raamatut, sh Lipugambiidi, mille eestikeelne nimi siiski nii mittesuupärane on.
Võtsin raamatu kohe esimesel lennul lahti ja asusin lugema. Kõrval jooksis seriaal ja tuleb tunnistada, et filmis ja sarjas oli mõnusalt sama joont järgitud. Mõned kohad tulid väga tuttavad ette ning tunnistan meeletu raamatusõbrana, et kuidagi jäi raamat minu jaoks pisut isegi… igavaks?
Netflix on teinud sarjaga super töö – uueks terminiks on saanud isegi Netflixi turundus, kuna sari tõstis meeletut huvi male vastu kõikjal maailmas. Ma ise mõtlesin samas suunas. Ilmselt polek see raamat ilma filmita iialgi minu kätte sattunud, kuid sarja teostus oli nii suurepärane, et raamatu suunas oli igasugune ihalus.
Queens Gambiti sari tegi minu jaoks Beth Harmoni üheks viimase aja ägedamaks naiskarakteriks – ma pole kindel, kas sama äge inimene oleks jõudnud minuni vaid raamatuga. Võimalik, et oleks.
Ja tõesti – kogu lugu oli enne värvilist liikuvat pilti mustvalgel kirjas ning oli absoluutselt olemas, siis on vaid 2 sarja, mille puhul tunnen, et raamat justkui jääb pisut alla. Troonide mäng (ehk Jää ja Tule laul) ning Lipugambiit. Aga raamatud andsid meile Starkid ja Lannisterid ja tõid lauale taas male põnevuse ja andsid maailmale Beth Harmoni.
Netflixi turundus läbi Queens Gambiti
Lõpu veel väike fakt. Kas teadsid, et Netflixi turundus sai just läbi “Queen’s Gambit” sarja päris põneva uue väljenduse. Kas see ongi meie turunduse tulevik?
Nimelt pärast Netflixi sarja vaatamist:
Malelaudade müük tõusis rohkem kui 1000%
Walter Tevise originaalraamat (mille minagi ostsin ja lugesin) sai 37 aastat pärast avaldamist bestselleriks
Poolkogemata kuid alateadliku sooviga leida endale uus krimkasaaga, sattusin raamatupoes erinevate autorite raamatuid kord siin ja seal katsuma ja kunagi ammu oli mulle kätte jäänud Camilla Läckbergi Kuldne puur. Olin ka raamatukogu järksis, kuid kuidagi seda lugema ma ei jõudnudki.
Sestap polnud mul raamatupoe sooduka ajal tegelikkuses õrna aimuga, et Camilla Läckbergi Jääprintsess kuidagi roosast puuriraamatust eristub – mõtlesin, et “Vahva – uus saaga algab siit” ning hoidsin pöialt, et mulle Rootsi krimiprintsessiks tituleeritud Camilla Läckbergi stiil sobib ning et hakkan tegelastele kaasa elama.
Nii nagu Loona Linnale Kepleri lugudes või Harry Holele Jo Nesbo loomingis. Või Jack Reacherile, kelle mõtles välja Lee Child. Või minupärast kas või Sebastian Bergmannile, kelle saaga uut raamatut ma lihtsalt ei jõuagi ära oodata!
Põnevust tekitav tagasiside raamatueksperdilt: “üks mu lemmikkrimkasid”
“Jääprintsess” jäi minust pärast ostmist riiulisse oma aega ootama. Mul olid parasjagu pooleli mingid muud teosed ning nautisin, kuidas raamaturiiul uue autori loominguga täieneb. Sinna jäigi raamat mõneks nädalaks, kui kord kolleegiga, kes ühes kirjastuses töötanud, jutustama jäime. Mainin kohe ka ära, et tegemist oli lätlannaga.
Mulle meeldib temaga alati raamatutest vestelda ja kui ma tunnen, et mulle meeldib lugeda, siis tema on päriselt inimene, kes ühe ööga raamatu läbi loeb. Ma suutsin seda ehk Harry Potteriga, kuid ka siis oli mul vahel lihtsalt kahju edasi lugeda… sest raamat saab muidu kohe läbi.
Igatahes vestlesime raamatutest ja kuidagi ta rääkis, et sattus lugema just Camilla Läckbergi raamatut, kus oli mingi “cold-princess”, “ice-girl” või “snowqueen” – tegelikkuses siis “Jääprintsess” ja kui vaimustunud ta sellest oli: “Ma usun, et see kuulub minu TOP 3 raamatu hulka”.
“Vau!” mõtlesin ma ja kuigi me ei jaganud alati sama raamatute maitset, siis TOP3 krimka ikkagi ju tähendab midagi?
Fjällbäcka-esimene külastus. Erica Falck ja Patrik Hedström – esimene tutvus
Kuigi Fjällbäcka oli minu jaoks tundmatu paik naaberriigis, meeldibki mulle alati – just raamatutest- tuntud kohti järgida. Esimesed Google tulemused ja pildid annavad aimu, et tegemist on suisa imelise paigaga Rootsi läänerannikul.
Minu jaoks on äärmiselt põnev järgida ja Google Mapsi abil need kohad raamatutes enda jaoks selgeks lokatsiooniks. Nii on palju mõnusam mõelda ennast tegevuste keskpaika – samuti saab reaalselt targemaks. Täitsa oleks soov mõni suvi Fjällbäckast läbi käia. Suht kindel, et seal co-krimkahulle kohtab!
Ja nii siis algaski minu kokkupuude Camilla Läckbergi lugudega Fjällbäckas. Esimene tutvus peategelaste Erica ja Patrikuga ei jäänud viimaseks… ikka ja jälle leian ma ennast Fjällbäckast, kus keegi jälle mõrvatud ning juhtlõngad viivad kaugele ennemuistele….
Teised Fjällbacka lood
Jah, sattusin sõltuvusse 🙂
#8 “Inglitegija“ ehk lugu sellest, kuidas 4 inimest 5-liikmelisest perest kesed Lihavõttesöömingut justkui kaob. Maha jääb aasta vanune Ebba.
#9 “Lõvitaltsutaja“ ehk lugu tõelisest julmusest, armastusest ja peresuhetest. Mu arust üks Fjällbacka saaga hirmsamaid.
