Michael Hjorth/Hans Rosenfeldt.
Huuh, kui kaua viimasest Sebastian Bergmanni needusest nüüd oligi? Päris mitu aastat. Mul ikka kulus hetk, et loos tegelaste nimed ja rollid paika saada. Aga oi, kui oodatud see raamat minu lugemislistis oli. Täitsa rõkkasin rõõmust, kui seda taas raamatupoe riiulitel nägin!
Kirjutasin, kuidas tundsin, et Camilla Läckberg mind piisavalt lõbustanud, et tema raamatu(d) ka ise lõpuks osta. “Lõvitaltsutaja” oli ootamatu ja põnev, kuid Sebastian Bergmanni lood on Jo Nesbo ja Kepleri kõrval ühed minu lemmikud Skandinaava krimiskenes.
Ootasin seda hetke, et avada “Need, kelle minevik kätte sai” ja saada aru, mis on saanud Sebastiani-Ursula-Vanja suhetest, mõrvarist mõrvarühmas ning millist lugu sel korral lahendatakse. Põnevus minus tõstis pead ja saaga 7. lugu ei valmistanud pettumust.
Lilla juuksetukk ning mõrvajuurdluse Romeo ja Julia
#7 raamatu sarimõrvar oli aegade armulisim – vaid üks lask ja perfektne mõrv. Nimekirja alusel – kiire, konkreetne ning peavalu mõrvajuurdlusele: kes on järgmine? Jah, nüüd Vanja juhtimisel all oleval mõrvarühmal on tegemist osava snaiperiga, kelle tapmismuster tundub esmapilgul selge mustri ja plaanita. Esiti ei olnud selge ka ohvritevaheline seos, mida lugu vaikselt ja tasahilju siiski avama asus.
Tuleb tunnistada, et mõrvari ajajoon tuleb mängu üsna kiirelt ja kurjategija isiksusega ei ole mingit mõistatamist. See on selge- mul lugejana tekkis juba küsimus, et kus on konks? Samm-sammult avati ka nn “nimekirja, kes peavad surema” tagamaid.
Mõned küsimused jäid mul siiski õhku ja selget vastust ma seal ei saanudki. Ilmselt on seletuseks üks lihtne sõna “armastus”, sest loos olid väga konkreetsed vihjed “Romeo ja Julia” suunal.
Ootamatu mõrvar ja kõik need, kelle minevik kätte sai.
Kui tundus, et snaiper tabatud ning nende olukord üheselt selge, jäi vaid küsimus – millest on juttu ülejäänud 1/3 jutust. Ja siis see tuli.
Olen Sebastiab Bergmanni raamatute suur fänn ennekõike tänu äärmiselt põnevatele tegelastele. Igal ühel oma inglid ja deemonid, mida ka päris edukalt tutvustatud ning cliffhangeritena jäetud. Eriti dramaatilise pöörde võttis minu jaoks viimane raamat, kus üks mõrvaüksuse liige kogemata-pooltahtlikult oma kolleegi mõrvas ning üsna edukalt tema surma lavastas.
See oli ka hetk, kus sain aru, et raamatu pealkiri – “Need, kelle minevik kätte sai” ei viidanud mitte ainult snaiper-armastajapaarile, kuid lugu puudutab ka mõrvarühma oma tegelasi. Billy ja tema minevik. Sebastian oma deemonitega. Ja oi, kui põnevalt kohalt see kõik jälle pooleli jäi.
Kas Sebastian Bergmanni needus lõppeb?
Ootan väga Sebastian Bergmanni saaga lõppu – mitte sellepärast, et see läbi saaks, vaid põhjusel, et raamat lõppes taas mega põneva infoga.
Kas saaga viimase raamatu nimeks saab “Need, kes tulid tagasi?” , “Need, kes ei saanud surma” või midagi muud, selgub juba varsti. Loodetavasti.
8,5/10
