Raamatumaailm

Jack Reacher tegelasena on mind paelunud juba aastaid, alates Lee Childi raamatust “Üks Lask“, mis mulle poolkogemata kätte sattus ja millest Hollywood paar aastat hiljem Tom Cruisega numiosas ka filmi tegi. Suurepärasest raamatust sai keskpärane film, aga Lee Child oli Jack reacheri karakteriga mind võrku püüdnud. Ilma naljata, ma olin lummatud ja mõtlesin, miks kuradi pärast ma sõjakooli ei läinud.

Tegelikult ma seda otsust ei kahetse – saangi Reacheri käest tema seiklustel sõjalisi nippe õppida. Lee Child, Sa oled loonud karakteri, kellesse on raske mitte armuda. “Afääril” on oluline osa Jack Reacheri kujunemisloos isepäiseks seiklejaks.

Jack Reacher kui uue aja MacGyver

Mäletan, kuidas ma nooremana olin lummatud MacGyveri seriaalist ja Richar Dean Andersonist, kes seal nimiosana meeletult tarka ja nutikat seiklejat, omamoodi mässajat ja vaba hinge, mängis. MacGyver pani meie ajastu (s.o 90 algus) noori nutikamalt mõtlema on minu väide. Ja päris kindlasti olin ma noorena temasse meeletult armunud nagu ehk kõik telerivaatajad.

Jack Reacheril tundub olema sama võlu. Minu jaoks ongi ta natukene nagu uue aja MacGyver – ehk grammikene tugevam. Ehk oluliselt militaarsem (jah, ka mina tean nüüd, mis on Beretta). Ja ehk omamoodi JamesBondilikum – kõik tema raamatud leiavad ka romantilise nüansi. Ja läbi raamatukaane just selline nagu mina teda näha tahan. Teisisõnu Jack Reacher sobib rohkem tänapäeva ja tema lood on lummavad – kord raamat käes, saab selle käest panna vaid siis, kui viimasel leheküljel Lõpp terendab. “Afäär” aga on alles kõige algus.

Mõrv Mississippi kolkalinnas – kogu loo stardilävepak

Lee Child on minu jaoks põnevuseKirjanik suure “K”-ga. Armastan Skandinaavia krimkasid (viimati lugesin nt Kepleri “Peegelmeest”), Dan Browni mõtteid ja lemmikuid on veel, kuid ilmselt on Lee Child kirjanik, kelle erinevaid raamatuid ma reaalselt kõige rohkem lugenud olen. Eranditult kõik nad on Jack Reacheri põnevikud ja nende hulk jääb täna ca 20 kanti.

“Afäär” annab Jack Reacheri loole lävepaku Mississipi suvalisest kolkalinnast Pentagonini Washingtonis välja ja mõnes mõttes kõigeks järgnevaks, mis toimub, ainese. Raamatust selguvad, missugused on Reacheri motiivid ja väärtushinnangud ja kuidas ta neid oma tegevuses väljendub. Ülesehitus on lihtne: on ausaid inimesi, on väärituid tõpraid, on võimuahneid positsiooniga inimesi. Ja on Jack Reacher – omamoodi korralooja, kelle nimi ei ütle midagi, kuid kelle teod räägivad iseenda eest. Ei, ta pole kukupai, aga ta teab, mille eest seisab ning vajadusel oma elu hinnaga. “Afäär” annab juba minu jaoks tuttavale Jack Reacheri karakterile selged motiivid ja tema rändajast Nipernaadi olemuse. Siit saab Reacheri lugu ametlikult alguse – Mississipi pärapõrgus ühes väikelinnas, mille naabruses paikneb oluline sõjaväebaas.

Ja mis muud ikka käivitajaks on, kui üks naise mõrv, mille tagamaad võivad ulatuda sõjaväeni. Aga tegelikult on selle pealtnäha lihtsa mõrva taga palju suurem ja sügavam masinavärk, millele Reacher korravalvajast eraisikuna lahenduse leiab.

Tundmatud paigad, imeilusad naispolitseinikud ja romantikaliin

Minu jaoks on äärmiselt lummav, kui põnevaks Lee Child oma Jack Reacheri lugudega Ameerika “kolkad” teinud on. Oma American Dreami näen ennekõike põnevates turistikates suurlinnades, kuid lugedes Jack Reacheri raamatuid, olen rännanud läbi Ameerika põnevates väikelinnades. Jah, tegevust toimub peaaegu alati paigas, mida ehk tihti maakaarditel ei eksisteeri.

Tihti keerleb lugu Ameerika sõjaväe ja muu bürokraatliku masinavärgi ümber ning peaaegu alati viib seiklus meid kiirtee äärsetesse motellidesse, outlander baaridesse ning tutvustab kohalike seadussesilmadega, kes pole teps mitte stereotüüpsed sõõrikuid söövad ülekaalulised korravalvurid, pigem lihases ja distsiplineeritud naisterahvad. Ma ootan alati ühe sellise mängutulekut, kuna siis hakkab rulluma ka minu jaoks alati oodatud kergelt romantiline tegevusliin.

Jah, ma saan suurepäraselt aru, mida kõik need naised Reacheris näevad. “Afäär” ise annab selge suunise, et midagi romantilist siit oodata võib – küll jääb igaühe otsustada, kas see esindab Reacheri tegevusliini või vihjet mõrvalahendusele.

Jack Reacheri “Afäär” on nauditav. Hea. Piisavalt romantiline. Äkiliselt ootamatu

Soovitan raamatut kõigile vanadele Jack Reacheri sõpradele. Kui Lee Childi tuntuim tegelaskuju Sulle veel tuttav pole, siis on ka kõik hästi – ideaalne võimalus omale temast pilt kujundada. “Afääri” lugemise ajaks loobusin teistest pooleliolevatest raamatutest .

Leidsin raamatust enda jaoks põneva ja hariva müstikasuuna lahendamata mõrvade näol, nautisin väga romantilist liini ja leidsin enda peas mitmeid kahtlusaluseid. Kuidas lugu tegelikult lõppes, loe raamatust. Minu jaoks on Jack Reacher kahtlemata üks põnevamaid “tõsielulisi” raamatutegelasi. “Afäär” ei olnud kindlasti saaga parim raamat, kuid absoluutselt väga hea lugemine. Sel korral haarasin raamatu raamatukogust, kuid näen Lee Chilci klassikuid ka oma raamaturiiulis kindlasti.

Sulle meeldivad krimkad? Oled lugenud Kepleri Peegelmeest? Ja kas teadsid, et ülemaailmasel bestselleril “Kus Laulavad Langustid” on ka päris põnev mõrvamüsteeriumi liin lisaks imeilusale kasvamise loole?

/Eneseabi/ Investeerimine/

Mulle meeldib vahel eneseabiraamatuid lugeda. Osa inimesi arvab, et need on nõrkadele ja inimestele, kes oma eluga halvas kohas on. Ma ei nõustu ega vaidle vastu – mulle meeldib, kui elu vundamenti vahel meelde tuletatakse… aga ma ei väida, et seda meeldetuletust oma parimal perioodil vajan. Küll aga näen igas eluetapis sõnumeid ka erinevalt ja seega neist ka õpin. Ja vaatan uue pilguga.

Merit Raju “Sõltumatu naine” jõudis minu juurde tegelikult läbi ühe mehe, keda ma nii kirjaniku kui investeerimisguruna väga austan. Nägin raamatut Jaak Roosaare storydes ja kuna raamatul on eneseabi kõrval veel finantsiline investeerimisevaldkond, kõnetas see mind pärast seda soovitust. Seda enam, et Jaak Roosaare ise üks Eesti tuntum ja edukaim investor on. Jah, ma ju olen ka sõltumatu naine!

Investeerimine ja eneseabi naistele? Kas seda on eraldi vaja?

Olin “Sõltumatu naine” raamatut varem ka poeletil näinud. Kaas jäi silma, kuid ei kõnetanud – pigem tõi silme ette Mart Sanderi ühe tuntud teleseriaali kostüümidraama… ilma, et ma seriaali ennast isegi näinud oleks.

Olin raamatust ka kuulnud ja seda paar korda käes hoidnud, aga olen tänaseks ka aru saanud, et raamatud tulevad ellu siis, kui oleme nendeks valmis. Pärast Jaak Roosaare soovitust ostsin selle, raamat oli Apollo klubi superallahindlusega. Sobis kenasti temaatikasse!

Võtsin raamatu siis ühel nädalalõpul hommikul kätte. Ja mu elukaaslane küsis kohe, et kas seda võivad ainult naised lugeda… ja kuidas naiste ja meeste rahaline vabadus erineb. Jäin sellele mõtlema.

Jah, naistele on eraldi investeerimisinfot vaja. Ka Sina saad olla sõltumatu naine

Aga Merit seletas seda hästi nagu teeb täna ka Naisinvestorite klubi. On tõsi, et meie ühiskond kannab osaliselt veel täna kaasas pärandit, kus naine on kodune kokk-koristaja-laspehoidja ja mees teenib raha. Paraku on möödas need ajad, kus “mees” tähendas kahepoolset kohustust kogu eluks. Tänane naine on iseseisev ja sõltumatu! Vähemalt peaks olema… ja pärast selle raamatu lugemist on. Kui mitte veel täielikult, siis enesekindlam ja sõltumatum kui iial varem.

Olen igapäevaselt pisut investeerimisega kokku puutunud ja teen seda püsivalt täna ning uurin igapäevaselt infot juurde. Merit annab väga selged soovitused, räägib oma kogemusest – nii muredest kui rõõmudest – ja teeb sõnast “investeerimine” mitte hirmsa ja kättesaamatu keerulise sõna vaid tõelise rikkuse algallika. Selguse, enesekindluse ja tegutsemistahte – just naiselikus energias, naiselike probleemidega uhkusega olla naine.

Lihtsad mõtted ja mõtlemapanevad ülesanded, et olla finantsiliselt vaba sõltumatu naine

Mulle meeldis, kuidas Merit Raju tegi raamatu lugemise lihtsaks ja meeldivaks – eraldi väljatoodud tsitaadivormis mõtted, läbimõeldult disainitud leheküljed koos illustratsioonidega ja mõtlemapanevate küsimustega, millele saab lisaks kaasamõtlemisele ka reaalselt vastused kirja panna. Tegin need kõik kuulekalt kaasa ja tundsin ennast hästi – need on vajalikud, kohati ausad ja tegevust nõudvad, aga lõpuks oleme ju sõltumatud naised, mis? Raamatu teebki eriliseks just hoolikalt läbimõeldud küljendus, mis samuti kannab endas pisut naiselikku energiat ja visuaali.

Raamatu panin kinni tõelise tänutundega. Rõõmuga, et sellised raamatud jõuavad minuni täna ja nii õigel ajal. Ei ole tõesti paremat aega olla sõltumatu, kui täna.

Kui Sa oled sõltumatu naine, kellele meeldib vahepeal mõnusa lihtsa raamatu seltsis puhata, soovitan Väikse nurgapoe saagat

Mu sõbranna rääkis mulle juba koroona esimese eriolukorra ajal, et see “Kus laulavad langustid” on üle pika aja üks superhea raamat. Ma küll usaldan alati tema arvamust, kuid kuidagi see nimi mind ei kõnetanud… veel enam, see ei jäänud mulle meeldegi. Kuni ta ükskord ühes teises vestluses paar kuud hiljem seda sama asja rääkis, KUI hea raamat see “Kus laulavad langustid” ikka on.

Seekord jäid mulle meelde sõnad “Kus” ja “Laulavad” – sellest piisas, et raamat Google abiga üles leida ja selle kohta pisut juurde uurida. Goodreads kiitis seda Delia Owensi teost taevani ning muu jutu kõrval olevat raamatus üks paralleelne “kriminaalne” tegevusjoon. “Kriminaalsed sugemed” aitasid mind veenda, kuna olin tol ajal täitsa krimkade lainel.

Paar päeva hiljem läksin raamatupoodi ja olin lummatud raamatu disainist ja ostsin selle pikemalt mõtlemata koju kaasa. Esimese asjana selgitasin ma välja, mis või kes need langustid ometi on…

Langustid – kes või mis need laulavad? Ja mis on padura, millest raamatus palju juttu?

Delia Owens kasutas nutikat nippi – tekitades raamatu nimega teatavat põnevust. Ilmselt on täna kõik inimesed, kes viimase aasta jooksul raamatupoes käinud Langustide raamatut juba mitmendat kuud järjest müügiedetabelite tipus märganud ning sajad tuhanded raamatusõbrad üle maa on saanud oma sõnavarasse uue sõna – langustid. No ja kui esimene kord ei jäänud see nimi teps mitte meelde, siis tänaseks tean seda unepealt.

Langustid ei ole põnevad kure või haigrumoodi linnud, mida mina – ilmselt raamatukaanest ja -temaatikast inspireerituna – arvasin omamoodi huikavat ja päikseloojanusse lendavat. Langustid on kümnejalaliste seltsi kuuluv vähiliste perekond.

Ja padural pole suurt seost ei padrunite ega põduratega. Padur on rohke taimestikuga märgala mere-või järve läheduses. Ja kui räägime paduratüdrukust on see omamoodi nagu 21. sajandi Mowglitüdruk – aga lugu liigub pisut sõbralikumas ja realistlikumas suunas käies kaasas tüdruku õppetundide, padura ohtude, looduse tundmise ja tunnetega, mis meid kõiki nii pilvepiirini tõstnud kui murust madalamaks surunud. Ja kuigi järjekordne “Mowgli” isekasvamise lugu võib kõlada nagu “been-there-done-that“, siis Kya lugu raamatus “Kus laulavad langustid?” oli küll kohati tuttav lugu, aga nii põnevas ja ilusas võtmes, et tegelikult oli raske järgmist sammu ette näha ning lugemine oli puhas nauding.

Krimka? Kriminull? Suhtedraama? Looduslugu?

Mul kulus endal pisut aega, et aru saada, mis raamatuga langustide näol tegemist on. Pean tunnistama, et loodusläheduse kirjeldus raamatu tagakaanel mind pisut heidutas – ju on mingeid varasemaid kogemusi, mis “loodusloo” minu jaoks pigem “igavaks” liigitab.

Kõige enam kõnetas mind soovituse kõrval “mõrvamüsteerium”, mis raamatus tõepoolest olemas on… ja tõepoolest põnev… ja tõepoolest ootamatu lõpplahendusega. Suhted loomulikult ka – ega ma vist muidu poleks kunagi Väikse Nurgapoe Või Gideon Cross’i Sylvia Day raamatuid ette võtnud.

Kuid lõpuks pean tõdema, et raamatu tegi heaks kogu ideaalne kombo, sealhulgas oli äärmiselt oluline roll just looduslool, mis maalis selge pildi paduraelust ning tõi langustid laulma ka minu koju ning paduralindude laulu koos vapustavate päikesetõusedega ka minu rõdule. Delia Owens on minu jaoks ideaalne näide, kuidas raamat viib seiklema, rändama ja joonistab perfektseid pilte.

Parim raamat aastal 2020?

Kya oli kindlasti aasta 2020 superkangelasi – kõige otsesemas mõttes. Ja “Kus Laulavad langustid?” on raamatupoodide TOPi riiulil põhjusega, see tõepoolest on suurepärane lugemiselamus. Kya võidab kiirelt Sinu südame nagu ka kogu imeline loodus ja paduraelu. Mulle meenus natukene ka Huckleberry Finn, kellega lapsena Charles Dickensi “Tom Saywerist” lugesin ja multikas nägin – seega oli minu jaoks ka selline aastatetagune äratundmine loost, mida lugesin, kui ise täitsa laps olin.

Palju võrreldakse Langustide raamatut ka “Kus Mets kohtub tähtedega” raamatuga. Mulle väga meeldivad tähed, mets ja kauged galaktikad – nii põnev ja müstiline – kuid sel korral võitis lihtne padura ja veel lihtsam Kya.

Hindeks 10/10 – imeline ja kaanest kaaneni nauditav lugemisseiklus

by Lars Kepler

Lars Kepler (ja Stig Larsson) oli(d) esimene(sed), kes tutvustas(id) mulle Skandinaavia kriminaalmaastikku. Maailma, mida ma täna palavalt armastan.

Kepleri lummus – WOW- efekt, mis ei kao

Mäletan selgelt raamatu “Hüpnotisöör” ja kui äge tundus KEPLERi kiri raamatuseljal – kui stiilipuhas ja nii hästi väljatöötatud oli see raamatu kujundus.

Paratamatult sattus minu kätte toona, aastaid tagasi, esimesena Kepleri saagast hoopis “Painajalik Leping“, kuid pärast Jurek Walteri saaga algust “Uneliivamehes” olin ma lummatud. Film hakkas kerima ja alles eelmisel aastal loetud “Laatsarus” viis pinge reaalselt haripunkti… kas tõesti on võimalik nii põnevalt kirjutada? Ja kas tõesti saab välja mõelda pahalase, keda hakkad ka ise pimedal kõrvaltänaval õhtujooksu tehes justkui kartma… ja üle õla tagasi vaatama? Jah, Kepleri sulg toodab puhast kulda, paralleelselt põneva looliiniga, mis on alati pöördelisi twiste täis.

Peegelmees – kas Jurek Walter on tõesti tagasi?

Jõulude eel poelettidel Lars Kepleri uut raamatut nähes, teadsin, et see on minu jaanuarikuu raamat. Veel enam, mõtlesin, et kuna Kepler minu krimkaarmastusele alguse lõi, annan seekord ka oma panuse, et kirjanikuduot ise toetada – laenutamise ja pika lugemisjärjekorra asemel soetasin Peegelmehe Apollost. Lõpuks ometi on puhta raamatuseljaga KEPLER mu oma koduses raamaturiiulis olemas. Suurepärane tunne!

Minu esimene küsimus raamatut avades oli, et kas on võimalik, et Jurek Walter tuleb ikkagi tagasi. Läbi peegli- viidates “Peegelmehe” nimele? Läbi tuttavate-sugulaste? Läbi mälestuste? Kas Joona Linna elab selle üle ja kuidas tema lugu jätkub. Süvenesin alati läbimõeldud kaanefotole ja sain aru, et pildil on tüdruk mänguväljakul. Kas see on Lumi, kelle Jurek hautaguselt maalt läbi peeglite üles on leidnud? Põnev. Avasib raamatu ja asusin lugema.

Sisseelamine, pinge. Pinge. PINGE. Seosed.

“Peegelmees” algas nagu ikka ühe äkilise juhtumiga. Tegelaste tutvustamise ja omaette looga. Tunnistan, et mul kulus omajagu aega, et n.ö loo reele saada ning juttu sisse elada. Tekkis küsimusi, ja Kepleri lihtne kuid piisav kirjeldav stiil ei andnud vastuseid… kohe kätte.

Leht lehe haaval hakkasid raamatutegelased minu peas elama, said kena vormingu ning selle aasta ägedaim thriller läks käima minu peas ja ainult mulle. Ühesõnaga pole hullu, et kinod kinni. Tõepoolest, tüdruk ja mänguväljak omasid raamatus üsna keskset rolli, mille ümber lugu hargnema hakkas. Erik Maria Bark viis tagasi “Hüpnotisööri” maailma. Umbes 60 lehte pärast algust olin ma raamatust tõeliselt lummatud ning hakkasin veel detailsemalt lugema kõiki detaile ja märke, mis mu oma peas mõrvali jälile viisid.

Tegevused toimusid mitmes erinevas paigas ja raamatu tapatööd tõid välja väga põneva fakti ühe näriliseliigi kohta, mis viis mõtted Brasiiliasse Rio-karnevalile. Ma reaalselt istusin, imestasin ja Guugeldasin mõeldes, et huvitav, kas see on päriselt nii…

“Jah, ma tean kes on mõrvar…”

See on minu mõte igat krimkat lugedes. Pärast kümneid raamatuid võiks arvata, et midagi on selgeks saanud. Fakt on, et enamasti ma eksin. Lars Kepleri lugude pöördepunktid on aga minu jaoks klass omaette. Peegelmees ei valmistanud siinjuures pettumust.

Loo lõpplahendus oli ootamatum kui ma arvasin ning kõik tekkinud küsimused said vastused. Veel enam, vastuse said ka küsimused, mis ei tekkinud… aga sidusid terve loo taas suurepäraseks tervikuks. Just loo terviklikkus, Joona linna sümpaatselt väljaehitatud karakter ja ootamatud keerdkäigud läbi raamatu, lisab KEPLERi raamatud minu jaoks pärast ilmumist kohesesse lugemisnimekirja.

Aga… Kas Jurek Walter on tagasi? Ja kas kaanepildil on Lumi? Soovitan soojalt Peegelmehe laenutada või osta ja lugeda. Soovitatavalt reedel – see on täpselt sobilikus pikkuses lugemine just nädalalõppu! Ja ka neile, kes Kepleri varasemaid raamatuid lugenud ei ole – Joona Linna poeb kohe hinge.

Mina hindan Keplerite duot hindega 9/10 – nad on nii stiililt kui loo jutustamise võimelt tõeline Skandinaavia krimkade tipptase.

Kui Sa otsid aga hoopis lihtsalt lugemist, soovitan Sulle Väikse Nurgapoe sarja või hoopis emotsionaalset “Kus Mets kohtub tähtedega“.

by Glendy Wanderah

“Kus mets kohtub tähtedega” raamat jäi mulle silma kohe kui see tuli – maagilistes postitustes sotsiaalmeedias, puhtas ja kaunis kaanedisainis ja unistama kutsuvas pealkirjas. Mul oli parajasti mitu raamatut pooleli, kuid kui kuulsin, et see olla samas stiilis kui “Kus lauluavad langustid”, teadsin, et see minu lugemislisti kirja läheb…. ja läkski. Kuid enne jõudsin selle kinkida veel sõbrannale, kes mulle just Kya ja langustide raamatut – kui ühte 2020 parimat lugemiselamust soovitas. Aitäh, Maret!

Mets, maisipõllud, eksinud tüdruk ja tähed

“Kus mets kohtub tähtedega” jõudis minuni lõpuks alles jõuludeeelsel kiirel ajal. Küllap selleks, et oleks hetki enda jaoks maha võtta ja ennast põnevasse maailma viia. Kaevusin raamatusse suure elevusega – kuidas olekski saanud vastupidiselt, kui seda võrreldi ühe viimase aja kõige parema ilukirjandusliku eeposega “Kus laulavad langustid”.

Kuid paraku oli algus minu jaoks pisut aeglane- tegelikult täitsa ilma põhjuseta. Ehk oli mul peas jõulustress ning tööga seotud tegevused? Ei oska öelda, kuid kui Kya võitis mu südame esimestel lehekülgedel, siis selle raamatu tegelased Ursa ja Jo vajasid pisut rohkem aega. Jo jättis üsna külma mulje, mis pärast ka lahti seletati… ja Ursa tähtedevaheline päritolu tekitas küsimärke. Või olid Illinoisi metsaveere maisipõllud ning kuidagi sinna eksinud väike tüdruk tähtedelt minu peas liiga veider… või vastupidi, liiga tuttav kooslus. Mu pähe tekkis ikka ja jälle kujutluspilt majast Chris Nolani “Tähtedevahelise” filmist….

Kuidagi see algus ei klappinud ning lugemishuvi oli minu puhul pigem mõõdukas… ja ma tegelikult ei teadnudki, kuhu see lugu välja viib: kas see on teoreetiliselt võimalik romantiline ja ilusa lõpuga draama või Star Warsi jälgedesse küündiv galaktikatevaheline seiklus? Või hoopis midagi kolmandat?

Ursa Major ehk Suur Vanker… ja kauged galaktikad

Ursa – raamatu üks peategelasi on enda sõnutsi kaugest Galaktikast. Suure Star-Warsi fännina olin valvel üsna pikalt. Tüdrukul on huumorimeelt ja suurepärane kujutlusvõime, lisaks hea empaatia – eelkõige suhtluses loomadega. Ursaga koos saabus ka koer, kes sai samuti Galaktika rändurile kohase nime – Väike Karu. Lisaks saabusid Ursa positiivsusega ka õnnekvargid, mis tema planeedil häid asju juhtuma panevad. Meenutasin isekeskis, kuidas väiksena füüsiliselt jõulumaagiat nägin ja siiamaani jõulusid nii armastan, et juba septembrist jõululaulude järgi kibelen.

Kuigi lugu läks hinge ja ei olnud igav, hakkas see mind päriselt huvitama alles siis, kui kahe naise ellu ilmus ka mees. Kas mulle lihtsalt meeldivad armastuslood ja romantikat peab olema? Jah ja ei. Aga sel korral lõi Gabe’i karakter minu jaoks kogu summa kenasti kokku ja andis loole hoopis uue mõõtme. Nii loo edasiarengu mõttes, kui uutele nüanssidele ja elulistele probleemidele viidates, mis kogu loost lõpuks välja tulid. Nii Jo, Ursa kui Gabe enda kohta. Avastasin ennast mitmel korral mõtlemast, kui huvitavaid keerdkäike elus on ja kui vähe me ehk isegi lähedastest teame.

Tulnukatest, maal elamisest ja positiivsest ellusuhtumisest

Olen vahel mõelnud, et mis tunne oleks kohtuda tulnukaga. Kas nad on tõesti sellised pikliku peaga ja mustade silmadega hõbedased humanoidid. Või suhtlusaltid elukad nagu nii mõneski filmis või Rick & Morty multikas näinud oleme. Viimati ma juba elan tulnukate keskel ja nad lihtsalt näevad välja nagu meie? Tegelikult me vastust ei teagi.

Ja “Kus mets kohtub tähtedega” jättis siinjuures ka pisut oma mõtetel rännata. Raamat vastab küsimustele, kuid jätab nii mõnegi vastuse lugeja enda otsustada – nii ehk ongi minu natukene loomingulisemad lähenemised ja vastused pisut teised, kui näiteks Sul. See, kas seikled tähtedevahel galaktikas või metsas linnupesi otsimas või mujal – jääb juba Sinu otsustada.

Tähed vs Langustid?

Langustid! Lugu oli omamoodi, kohati pisut ebausutav ja veider, kuid lõpuks siiski väha puudutav ning positiivne. Lugesin ja olin tänulik oma kogemustele ja mõtetele. ning ellusuhtumisele, mida tähetüdruk endaga kaasas kannab.

Lool endal oli nii mõnigi puudus ja see läks õige pisut pööraseks metsikuks läämneks ühel hetkel. Ja pean tunnistama, et see raamat ei olnud minu arvates nii hea, kui Langustide raamat, mida ma sõna otses mõttes neelasin ja kaanest kaaneni nautisin. Küll on pärast väga erinevaid emotsioone suur tänu, et selle lugemise ette võtsin ning tänu autorile, kes üsna tõsiseid teemasid väga loominuliselt katab.

Suures pildis siiski väga meeldibv lugemine 🙂

By Stephanie Meyer

Jah. Videvik ja armukolmnurk inimese, vampiiri ja libahundi vahel kuulub ka minu kahekümnendate algusesse. Jah. Ka mina olin mõtetes vampiiri (loe: Robert Pattinsoni) armunud ja ootasin põnevusega, kuidas lugu jätkub. 

Eelarvamus vampiiridest

Mäletan, selgelt, et olin ühe projektiga oma elu esimesel reisil Aasias. Ühel järjekordselt meeletul kuumal päeval Taiwanis nägin seal ühte kohalikku meie grupi hulgast bussis “Twilighti” nimelist raamatut lugemas. Lugeda meeldis mulle juba toona ja sestap sööbis mulle mällu pilt raamatukaant kaunistavast punasest õunast ja Maggie Wu nimelisest neiust, kes selle teose igale poole kaasa vedas ning mistahes võimalikul hetkel süvenenult sellesse sõna otseses mõttes uppus:

“Oh, mis raamatut Sa loed” küsisin ma selges inglise keeles, isegi üritamata mõelda, kuidas see võiks hiina keeles kõlada. Teadsin, et raamat on hiina keeles “shu”, ja lugema “kan”. “Kan-shu”? Jah, midagi sinnapoole… 

“See on armastuslugu kus peategelasteks on vampiir ja inimene.” vastas Maggie üsna elavalt, nagu sealsed inimesed ikka. Vaatas mulle viisakalt otsa, kuid nägin pilku, mis ei soovinud rohkem ühtki ülearust sekundit selgitustele kaotada. Maggie oli taas oma salapärase Videviku lummuses. 

Minu Lummus ehk esimene kokkupuude Videviku saagaga

Toona seal päikselises ja palavas Taiwanis seigeldes ulatusid minu mõtted vampiiridest vaid süngete losside, pikkade keepide ja nahkhiirteni. Nagu väga paljudel teistel oli siis veel vampiiri ja Dracula vahel võrdusmärk. Seda enam tundus Maggie raamatuvalik mulle kummalisena, kuid kuigi Dracula on põnev, ei tundunud ta minu jaoks just selline deitimise-kutt… aga ühe Aasia neiu jaoks… no mine tea. Kindlasti äärmiselt põnev.

Ühesõnaga kogu see lugu ja “armusin vampiiri” mulle toona kuidagi huvi ei pakkunud… ja unustasin kogu selle loo peagi. Kuniks raamatust tehti film, milles mängis peaosa täitsa hurmavalt seksikas Robert Pattinson. Ja ilmselgelt sai sajanditevanune Dracula minu silmis noore näo ja vampiir uue tähenduse – seda enam, et film oli puhta nüüdisajast ja noortest, kes ise Draculat samuti vaid õudusjutuks peavad. 

Ja kuigi see esimene film, nimega “Videvik”  jäi ka minu lemmikuks, lugesin ma samuti – raamatuid sisuliselt neelates ja igal vabal hetkel – läbi kõik “Videviku” saaga lood. Ja vaatasin kõik filmid. Kuulusin hinges ja südames tiimi “Edward”, kuigi pidasin ka Libahuntide loo sissetoomist absoluutselt geniaalseks ning filmis nähtud Taylor Lautnerit suurepäraselt castitud tegelaseks. 

Ilmselgelt on Stephenie Meyer vampiiride mütoloogilist olemust uue põlvkonna jaoks omajagu muutnud – kiskja ja verejanu jäi alles, kuid sootuks romantilisema, ilusamal ja mõneti inimlikumal moel. See lugu elas minuga viies mind põnevasse alternatiivmaailma ja panne mõtlema, et kas ka minu reaalsuses võib olla erisusi. Ja paneb siiani. 

Keskööpäikesesära

Ma tegelikult ei arva, et on väga originaalne jutustada täitsa sama lugu, mis on juba ilmunud, uuesti. Ja vaatamata kuulumisest “tiim Edwardisse” ei olnud mul siiski plaanis “Keskööpäikest” lugeda… kuid kuulsin sellest raamatust rääkimas kahte neiut ühes podcastis, mida ma kuulan.  Ja korraga ma teadsin tolsamal hetkel, et lähen veel samal õhtul poodi, ostan raamatu ja kaevun suurepärasesse romantilisse fantaasiamaailma, kus elavad nii inimesed, vampiirid kui libahundid. Igav USA väikelin, my Ass!

Sain Keskööpäikese ehk Videviku saaga V raamatu kätte ja korraga kõnetas mind selle juures kõik – alates ca 800 lk sisust ja suurepärasest teemavalikust lõpetades imeliste kirjelduste ja Edward Culleni minapildiga.. Minu meelest on lugu hulga täiuslikum kui “Videvik” ise ning nii hingest ja südamest jutustatud. Mõnusalt detailirohke, aga ka suure hulga sisemiste dilemmadega, millega Edward rinda pistis. See oli ühes inimeses aset leidev tõeline võitlus inimese ja koletise vahel ning hea ja kurja piiril. Ma nautisin hetki ja lugesin tihti mõnd lõiku uuesti, sest see olid lihtsalt nii ilusalt kirjutatud. Ma teadsin lugu peast, aga leidsin selles jutustuses nii palju uusi nüansse. On ilmselge, et Stephenie Meyer on ka veel parem kirjanik, kui “Videviku” ajal. 

Tiim Edward – skoorib ikka 1:0

Ma ei välista, et see võis olla lihtsalt aastatepikkune mälestus ja Robert Pattinson, kes “Videviku”  lugu “Keskööpäikeses” oma häälega minu peas jutustas. Aga mingit vahet pole. Tiim Edward kinnitas ennast minu hinge ja pakkus mulle nädala jagu seiklusi romantilises paralleeluniversumis uue aja Romeo ja Julia seltsis. Ei, mul ei olnud igav. Jah, mul oli nostalgiline. Muidugi, ma nautisin seda seiklust veelkord läbi elamast.

Minu imetlus  Stephenie Meyeri suunas, kes on loonud uue aja vampiirid – sellised, kes ei eksisteeri vaid õudusjuttudes ja kelle olemasolust meie endi seltsis vahel unistame. Vampiirid, kes mahuvad ka imelisematesse armastusromaanidesse ning painutavad reaalsust ning panevad uskuma uskumatut. Edward jääb kindlasti minu nooruse üheks armastuseks just oma võluga, šarmi ja perfektsusega – jah, ka Christ Nolani “Tenet” oli grammikene veel parem just tänu ideaalsele vampiirikutile, kes seal ajas rändurit mängis.

Kas ma soovitan Keskööpäikest?

Jah, kui Sa tead, mis on Videvik. Seda aastaid tagasi nautisid ja tiim Edwardisse kuulusid. Perfektne ja lihtne lugemine koos liigagi ideaalse armastuslooga. Sama lugu läbi hoopis teiste silmade – vampiiri silmade… ja nina. Kirjeldused on vahel nii head, et sisuliselt tunned ruumis olevate inimeste vere voolamist ja lõhna. 

Muud romantilist lugemist?

Kui Sa otsid veel armsat lugemist, siis lihtsaks päeva lõpuks või nädalavahetuseks võid korra kaaluda Väikese Nurgapoe saagat. Natukene romantilisemaks ja unistavamaks looks soovitan aga mõnusat lugemispesa ja seiklusi seal, “Kus mets kohtub tähtedega“

Olen suur Mihkel Raua stiili ja olemuse austaja ja olin äärmiselt elevil, kui tuli välja, et Mihkel taas ühe raamatu kirjutanud. No ikka elevil – seda enam, et seekord on teema ka väga mind ennast puudutav, suhtenõu vajab ju igaüks. Head nõuanded ei jookse mööda külgi alla ka aastaid õnnelikult koos olevale paarile. Ega ka armsamatele, kes IG kontodel alati õnnelikud välja näevad.

Mina isiklikult ei kuulu kummassegi kategooriasse ja “Mehed on Marsilt, naised Veenuselt” on tegelikult üks minu uskumusi, mis mu 31 eluaastaga on tekkinud. Igatahes, kui raamat välja tuli, ei jõudnud ära oodata, et Apollosse tormata ning asusin “Võtku homme mind või saatan” raamatut sisuliselt kassajärjekorras lugema. Algus oli paljutõotav.

Aus, veelkord aus ja otsekohene – nagu Mihkel Raud ikka

Eelkõige ongi Mihkel Raud mulle sümpaatne oma väga otsekohase stiili poolest – seda nii telesaate juhina, sisuartiklite kirjutajana kui kirjanikuna. Tal lihtsalt on väga konkreetne oma stiil ja see on suurepärane. Ja ka “Võtku homme mind või saatan” oli konkreetselt sama mustrit jälgiv. Mihkel pühendab iga lugeja väga ausalt oma armusuhete keerisesse, räägib ausalt olukordadest, kus ta on oma kaaslasi ülekohtuselt ja halvasti kohelnud ning keelitab lugejat oma vigadesse mitte astuma. On ilmselge, et oma vead teeb igaüks ise, kuid Mihkel teeb väga ilmekaid, ausalt ja sõna otseses mõttes alasti tõsielulisi näiteid tuues siiras, aus ja ennastsalgav. See on uskumatult paljastav – arvestades, et tegemist on avaliku elu tegeleasega.

Kuna olen varasemalt lugenud kõiki Mihkli raamatuid, oli tema ausus ja ka sõnakasutus mulle tuttav ja temalik. Kui Sa aga pole mitte iialgi varem ühtegi härra Raua raamatuid lugenud, võib Sind tema sõnakasutus ja ausus pisut ehmatada. Ei peaks – Sa peaksidki võtma selle raamatu ja olema tänulik iga ausa tõsielulise jutustuse eest. EHK see tõesti päästab Sind mõnest ämbrist, mida autor väga ilmekalt kirjeldab. Vähemalt võiks.

“Võtku homme mind või saatan, täna sõpra vajan ma”

Kuigi mina nimetasin Mihklit pigem kirjandusliku ja sõnasepa tiitlitega, on tegemist ka andeka ja teadliku muusikainimesega. Teadsin ma küll raamatule poodi järgi minnes ja esimest IG reklaami nähes, et “võtku homme mind või saatan” on ilmselgelt mingi tuntud laulu riimist. Äge riim! Olles kursis Raua rokilebusega ning vaadates otsa raamatukaanele, kus eriti karmi näoga Mihkel Raud skull– tatoveeringuga musklit punnitab ja vihast rusikat näitab, olin veendunud, et laulujupp pärineb mõnest Singer Vingeri repertuaari laulust… või noh, mõnest Eesti ajaloo rokiloost. Iga kord, kui ma raamatu kätte võtsin, proovisin oma peas seda viisijuppi saada ja vahel nagu täitsa õnnestus…

… aga pisut paremini õnnestus mul täpselt tuvastada teisi laule, mida Mihkel läbi raamatu väga õigetesse kohtadesse sisse susab. Kord väga romantilisi ballaade, teinekord korralikke rokiriime. Minu jaoks oli neil alati oma koht ja need sidusid pooliku mõtte kokku, vahel jäin ma isegi laulu oma mõttes ümisema.

Suur aga oli minu üllatus, kui “Võtku homme mind või saatan” hoopis ideaalsest ballaadist “Aita mööda saata öö” pärineb. See teadmine pärinebki hetkest, kui seda lauluriimi Guugli robotitele ette söötsin, et lõpuks aru saada, missugune laul seda raamatut siis niivõrd inspireerib. Seda näinud, naersin omaette ning sain aru, kui irooniline raamatu kaanefoto on. Mul endal jäi oma rumaluse peale kohe kummitama “Mõistus on kadunud”, mis kuulub minu lapsepõlve Smilersi repertuaari – tegelikult olin mõttes alustamas lauset “Mõistus ei ole oma teha”… kui viisijupp võttis üle. Hea laul, kuula kindlasti ka!

Praktiline suhtenõu – kogemuste ja ekspertide abil!

Lõppkokkuvõttes oli raamat siiski esimesest (ja väga intrigeerivast) lehest puhas suhte- ja armunõu. Võtsin kaasa üsna mitu mõtet, millest realistlikum ja elutervem on, et tülisid on kõigil. Ka neil, kes üle päeva perfektseid Instagramipilte postitavad. Ka neil, kes näevad alati koos olles ülemäära armunud ja tunduvad justkui “videviku” Bella & Edward. Ka kõrvalkorteri naabritel. Ka headel sõpradel. Ka aastetepikkuse abielu järel.

Ja see on okei! Tähtis on kaine mõistuse säilitamine, tülide põhjuslikkusest arusaamine ja üksteisele füüsilise hingamisruumi andmine. Armastus käib tsüklites ja vahepeal tuleb ennast egoseisust välja võtta ning ka teisele poolele mõelda. Ning asjaolule kas ja kuidas me üksteist täiendame. Mihkel toob neis küsimustes üsna mitmeid näiteid, aga ka kuulsate suhteekspertide ja armupsühholoogide väljavaateid ja teooriaid. Kuna mina isiklikult väga palju armastuse raamatuid lugenud ei olnud, oli enamik sellest jutust minu jaoks uus. Ja huvitav. Aga ka mõtlemapanev.

Põhiliselt põhjusel, et olen ka ise täna suhtes 🙂

Tänud Sulle Mihkel, järjekordselt tõestamas, et Sa oled üks Eesti parimaid kirjanikke. See ei ole minu lemmikraamat Sinult, kuid äärmiselt aus, robustne kui õpetlik lugemine.

Romantika, seiklus ja omamoodi põnevuslugu.

Tuleb tunnistada, et võtsin “Väike Nurgapood” raamatu ette puhtalt soovituste põhjal. Goodreadsis ei saanud sellest üle ega ümber ning maitsekalt disainitud raamatukaas viis mind mõtetes seiklema Itaalia rannikulinnadesse iga jumala kord, kui raamatupoodides tuulamas käisin. Kõik loetud reviewd andsid üsna selgelt edasi, mida siit oodata ning lisaks oli mul sõbranna arvamus, kes mainis, et tema meelest ei toimud raamatud midagi. Ja punkt. Võtsin raamatu kätte kahetiste tunnetega – midagi erilist ma ei oodanud, kuid uudishimu “Amazoni #1 raamatu” ees oli suur – veel enam, on aegu, kus naudin just lihtsat lugemist. Midagi ülearu keerulist mind tõepoolest ei oodanud, kuid üllatused algasid esimesest hetkest.

Maalilised väikesed külad, kus kõik teavad kõiki. Need ju lihtsalt poevad hinge.

Raamatu kaas ja nimi “Nurgapood” oli minu mõtted viinud kaugele Itaaliasse, mida väga armastan. Olin äärmiselt üllatunud, et raamat algas tuulise ja pimeda talveilma ja jõuluga. Kuna jõulud pole kaugel, täitis selline ootamatu äratundmisrõõm mind soojade tunnete ja mõningase hubasusega.

Pean ennast mõneti linnapreiliks, kuid mind on alati kõnetanud väikesed maalilised külad, kus kõik teavad kõiki ja kus on üks pubi, kus terve külarahvas justkui suur pere õhtul koguneb – kõik see soojus, mis käib läbi üksteisele ukse taha pirukaid tuues ning perekesksus, kus küla pisikesed kasvavad. Ja just ühte sellisesse “Väikese nurgapoe” seiklus mind viis – mind üldse ei häirinud, et Itaaliast Inglismaa lõunarannik sai, vastupidi! Uue kohanime juures uurisin Google Mapsist, kas selline koht ka päriselt olemas on! Ja Cockleberry Bay väike küla ka minu hinge puges.

Sellised “kõik-teavad-kõiki” külad on loomulikult ka kohad, kus kõik “arvavad” kõike teadvat – jutud lähevad liikvele igasugused ning selline väikese küla klatšiveski on igas mõttes ka raamatu sündmuste aluseks.

Kes magas kellega? Kes on salapärane ohtlik autojuht? Kuhu kadus hinnaline kaelaehe? Armastusromaanist tõeliseks thrilleriks

Jah, “Väike Nurgapood” on igas mõttes romantiliste varjunditega, samas üsna konkreetne oma stiililt, kuhu lisaks armastuse otsingutele mahub paralleelselt veel omamoodi müstikat ja kergeid krimkatviste – tuleb tunnistada, et kuigi loo backbone on arusaadavalt lihtne ja etteaimatav, jäävad mõned küsimused ootamatu vastuseni kuni lõpuni.

Tuleb välja, et väikses külaski saab käia mitu romanssi korraga, juhtuda kohutavaid õnnetusi ning väärtuslikke ehteid toast kaduma minna. Ja ühel hetkel tundub, et kõik teised

Üllatav keelekasutus

Pean tunnistama, et “Väike Nurgapood” on ka esimene romaan, mida ma Nicola May sulest lugenud – sestap ehmatasin alguses väga ootamatu sõnastuste ja jutu lihtsuse, samas väga ausalt räige lähenemisega – roosamannast (viidates peategelasele Rosa) kuni “türa” ja “keppideni” välja. Näiteks leiab raamatust põnevaid, osati ka minu jaoks ennekuulmatuid fraase nagu:

• pissisin nagu hobune;
• keppisime nagu jänesed;
• moraal, mida saab võrrelda tänavakassi omaga;
• “Nagu Koerapoos või Kassikangas”
• “Hoia nende kõhud täis ja munad tühjad”
• teda ei oota seksi täis nädalavahetus.

Soovitan soojalt välja uurida, millised olid olukorrad, mil uudseid fraase kasutati ning kuidas kogu lugu on armsalt romantiline, üsna provotseeriv ning pehmete thrilleri elementidega. Raamatu algus mul küll korraks venis ja mõtlesin, kas üldse väärib kallist aega, kuid tõepoolest – ühel hetkel elasin oma mõttes pool-romantilist lihtsat külaelu ilma linnastressi ning liigsete kohustusteta ning ootasin põnevusega, kuhu see lugu viib.

Kui Sulle meeldivad loomad: koerad-kassid, siis neil on kogu loo vältel oluline roll mängida. Kuum koer saab Sinu jaoks samuti uudse tähenduse. Pean tunnistama, et lugu tõesti puges hinge ning seda saab võtta täpselt nii nagu soovid: leida sügavad sümboleid ja tähendusi või nautida mõnusat ja siirast õhtust või nädalalõpu meelelahutust armsas rannikukülas, mis tundub magavat sama vähe, kui Manhattan.

Minu hinne: 7/10

Soovitan: meelelahutuseks, romaanisõpradele,