Raamatumaailm

Mäletan, kuidas sõbranna laenas mulle Paula Hawkingsi “Tüdruk rongis” raamatut, mille reisile kaasa võtsin ja soovituse peale lugema asusin. Tundus põnev! Aasta oli siis 2015 või 2016.

Lugu ise oli põnev, kuid toona tundus minu jaoks veidi nagu mingi “Kadunud” (Gone girl) wannabe ripoff. Lõpetasin raamatu ja jätsin selle kogemata puhkuselt naastes lennukisse ja ostsin sõbrannale uue. “Jah, meelelahutuslik, aga mitte suurepärane. Jah, põnev, aga mitte uudne. Jah, hea, aga mitte erakordne.” mõtlesin raamatu lugemise järel, kui raamatupoest väljusin.

Aga mulle meeldis mingi väike mõte ja lugu – iga päev, sama kellaaeg. Sama marsruut. Samad inimesed ja ootamatus rutiinis, mis purustab igapäevase unelma.

Umbes sarnased mõtted valdasid mind, kui lõpuks, aastaid hiljem “Vete sügavusse” minu kätte jõudis.

Vee lummav vool – kas ma olen vesimärgis sündinud?

Olen sedasama Paula Hawkingsi “Vete sügavusse”, raamatut korduvalt käes hoidnud ja mõelnud, kas peaks selle ostma. Paraku on esimese raamatu poolik “wow-emotsioon” minus selle järgneva “Vete sügavusse” alati alateadlikult eemale pannud ja kindla peale Jo Nesbo või Kepleri suunda piidlema suundunud. Viimasel ajal meenutas see mulle visuaalilt “Kus mets kohtub tähtedega” raamatut, mida muuhulgas isegi pigem rohkem soovitan.

Ometi on “Vete sügavusse” aastaid eksisteerinud enne, kui selle nüüd umbes kuu aega tagasi raamatukogust koju tõin. Otsustasin siin ühe võimaluse anda ja algus oli paljutõotav. Vetevood. Jõe jõud ja lummus ning selle kohal asuv veskimaja maalisid minu jaoks äärmiselt põneva kujutluspildi – midagi minu lapsepõlvest, midagi Harry Potteri võlumaailmast ning grammikene teismeaja noortefilme väikese “Stranger Things” lisandiga. Kummaline kombo, kuid ilmselt üks parimaid, mille pealt oma lugu kokku panna.

Tundsin, kuidas natukene suitsiidset ja traagilist vee teemat naudin ning elasin kaasa igale hingele, mille külmad vetevood kaasa võtnud. Tihti kujutasin endki jalgupidi vees – kord romantilist päikeseloojangut vaatamas, kord ennastunustavalt ujumas ning siis taas pinevat kohtingut ja õhus olevat elektrit.

Sain aru, et sel Inglise külal on oma lummus ning mõistsin, et sel on põhjus, miks ma ka ise vee ääres pigem rohkem kui vähem elanud olen – mulle meeldib vesi. Huvitab, kas ma olen vee elemendis sündinud? (Ei, hoopis maa :D)

Tugevad naiskarakterid.

Esimesest veelummusest üle saanud, hakkas lugu ja müsteerium ennast kerima. Ja keris. Ja keris. Kuid seises minu jaoks siiski terve aja justkui kohapeal. Sündmuspaik oli sama – jõelammik ääres asuv küla. Sündmused olid samad – inimesed tegid kaljult vette hüpates enesetapu… või kas ikka tegid? Ja miks?Sain aru, et lugude omavaheline side oli küll olemas, kuid pigem nõrk ja ebahuvitav.

Mis mulle aga meeldisid, olid loo ägedad ja omamoodi naistegelased. Nel Abbot – ilus, enesekindel ja võimas naine, kelle (surma) ümber kogu lugu tegelikult keerles. Tema õde Julia, kes tundub alguses justkui õe vastand kuid on lõpuks pigem peegelpilt. Nel’i tütar Lena, kes on omamoodi võimukas ja isepäine, kuid täis armastust ja sõprust. Aga ka kõrvaltegelased, kes endalegi ootamatult siiski ühel või teisel moel loo keskpunkti satuvad.

Katie, kes valis armastuse. Louise, kes jäi kinni kättemaksu ning Libby Seeton ja Lauren Townsend, kelle lugudest räägitakse legende ning oma versioone. Kui palju põnevaid naisi, kes selle loo tervikuks seovad.

Ja loomulikult paar meest, ilma kelleta ei saa.

Rong.

Jah, lugu algas põnevalt ning ruumi loodi hästi kogu olustiku ja jõega. Ometi jäi see kõik kokku pisut nõrgaks, pisut seotumatuks – justkui siiski erinevad lood, mille põhiline twist oli kuidagi etteaimatav, ka ebaselge.

Eelistan Tüdrukut Rongis, mis “Kadunud” raamatule omakorda alla jäi.

5,5/10

Nagu Eesti rahvas armastab ikka “Õnne 13” sarja, olen mina ennast sidunud väikse Fjällbacka asundusega Rootsi läänerannikul. Ja muidugi sealse Tanumi politseijaoskonna tegelaste ning kohaliku andeka põneviku kirjaniku Erica Falckiga. Nii oli selge, et Fjällbacka saaga järgmise raamatu ma enda riiulisse soetan. Camilla Läckberg on andekas ja tahan osa tema loomingust enda ümbere koju.

Nii jäi Lõvitaltsutaja mulle silma juba jõulude paiku, kuid raamat jõudis minu koju uuel aastal, kus jäin korraks kõhklema, kuna ka Sebastiab Bergmanni saaga uus raamat “Need, kelle minevik kätte sai“.

“Uuel kuul” lubasin endale ja läksin koju Lõvitaltsutajaga, et ennast taas Erica ja Patricu eluga kurssi viia.

Tsirkus ja leib.

Mäletan, kuidas vanemad mind lapsena tsirkusesse viisid – kaugele ulatuvat tsirkusetelki, rattaga sõitvat karu, põlevate kurikatega žonglööri ning kleepuvat suhkruvatti, mis mulle ei maitsend, kuid mida enamik lapsi tuutude kaupa sisse sõid. Minu jaoks oli tegemist alati põneva päevaga – juba hommikust täitis mind elevus ja lugesin venivaid tunde selleni, et juba minema hakkaksime.

Show alguses lavale jooksvad klounid tähendasid üht ägedat õhtupoolikut, mil lummatult silmad eksootilisele tsirkuseareenili pöörasin ning korraga ahhetasin võimatuna tunduvate trikkide ees, tundsin õudu pikkade õhulendude ja ohtlike kiskijate korral ning tundsin, kuidas maagia mind lummab. Vaimustusin sädelevatest ja värvilistest kostüümidest, erinevatest trikkidest ja inimvõimekusest ning uskusin siiralt, et ka minu tulevik on tsirkuses.

Umbes samasugune oli ühe loo peategelase – vangistuses oleva Laila- tunne tema lapsepõlves Fjällbackasse jõudnud tsirkusest. Erinevusega, et tema jäigi tsirkusega seotud, kuna puhtjuhuslikult õnnestus tal ära võluda tsirkuse kõige kõvem mees – Lõvitaltsutaja. Nende elu kulgeski nagu tsirkuseetendus – algas huumoriga nagu klounid, oli lennukas nagu õhuakrobaadid, selles oli müstilist maagiat, kuid lõppes see katastroofiga. Lõvi tegi taltsutajaga 1:0. Aga mis juhtus?

Laila tappis oma mehe. Vähemalt selline lugu on kirjas politseiraportites ja seda räägib ta ka ise. Erica Falck pole asjas päris kindel ja teab, et oma sisetunnet tasub usaldada. Jah, tean, et mul endal on ka Ericalt palju õppida.

Hobused ja antiikautod.

Minu jaoks on “Lõvitaltsutaja” kindlasti Fjällbacka saaga üks õõvastavamaid teoseid – seda eelkõige jõhkruse tõttu, mida uue raamatu sarimõrvar-piinaja ette võtab. Olen lugenud tänaseks ehk isegi sadu krimkasid, kuid tunnistan, et siinne mõrvar teeb nii mõnelegi silmad ette.

Tsirkuseetendusse lisandub loo arenedes hulk hobuseid, põnevaid antiikautosid ning hullumeelseid videofilme. Igalühel neist oma roll ja omamoodi valem, kuidas loo pahalane üles leida. Vürtsi lisab Erica Falcki tähelepanek ja naiselik sisetunne, mis siis leiab seosed, mis esmapilgul tunduvad olematud.

Leht-lehe haaval hargneb üks põnev lugu põnevusest, piiritust kurjusest, erilisest armastusest ning põlvkondadevahelisest dilemmast. On selge, et veri on paksem kui vesi ning on hullemaid kiskijaid kui Lõvid – mõned neist meie ümber.

Mulle väga meeldis, aitäh Camilla Läckberg, toomas meie argipäeva igati inimlikke, kuid põnevaid, teoseid.

8/10.

Avastasin poes raamatuid lapates et olen Fjällbacka saagaga üsna heal järjel. Nimelt lugemata oligi saaga 8. raamat “Inglitegija“ja juba varasemalt silma jäänud uusime teos “Lõvitaltsutaja“, mis alles hiljuti poelettidele jõudis.

Otsustasin, et just selle teose endale järgmise raamatuna ka koju soetan. Tunnen, kuidas Camilla Läckberg on mulle juba nii palju mõnusalt pinevaid kuid elulisi lugemishetki pakkunud, et ühel hetkel soovid autorit omal moel tunnustada.

Ja mis oleks parim tunnustus, kui tema raamat minu riiulis – ostetud teadlikult?

Ma arvan, et väga polegi. Inglitegija aga jäi mulle näppu viimasel raamatukogukülastusel ja suur oli mu rõõm, kui sellega sealt koju silkasin. Kuidas Erica ja Patricu lood jätkuvad?

Inglitegija kummaline päritolu… ja tähendus

Minu tunnetus ja teadvus inglitega on umbes see, et nad on siirad ja puhtad tiibade ning halo-aupaistega olendid, kes laulavad inglikooris. Jah, olen kuulnud Luciferist, kes olla n.ö “must” ingel ning tekitab silme ette kohe “Luikede järve” musta-valge luige duo.

Camilla Läckbergi “Inglitegijas” aga on inglitel omamoodi lähenemine ja “inglitegija” on vaat et isegi kogu loo kurikael- mitte otseselt, kuid avardab lugu ootamatutes suundades. Lähenemine oli äärmiselt omanäoline nagu kogu süžee tõeline müsteerium: Lihavõttesöömaajal on ühel väikesaarel asuvas majas justkui keset toidukorda 5-liikmeline pere haihtunud, tuppa jäi tuterdama aastane väike Ebba.

Aastaid oli lugu lahendamata mõistatus – mis perega juhtus? Kuhu nad kadusid? Mis saarel juhtus? Kuid nagu Fjällbacka saagas ikka, siis minevik tuleb olevikku kollitama ja müsteeriumid saavad loogilised vastused.

Ebba on nüüdseks juba ise täiskasvanud ja ema, kes oma lapse kaotanud… teisest küljest on naine omamoodi ingel, kes Fjälbaccaga huvitaval moel seotuks jääb.

Müsteerium Lihavõttelauas

Lihavõttelauast justkui haihtunud perekond on kahtlemata äärmiselt huvitav lugu – eriti, kuna “laud” asus majas väiksel saarel ning sealsamas olid alles paadid, millega saarele sai. Märke, mis võis perega juhtuda, ei olnud – ei verd, ei sissetngimist, ei mööbeldamist. Õõvastaval kombel oli 5-liikmelise pere pisim tütar elus ja alles. Automaatselt tõi olukord mulle silme ette Mõrvamüsteeriumi õhtusöögi, kus salaja seltskonnas ka mõrvar eksisteerib ning seltskonna ülesanne on oma rolle täita… ja mõrvari eest hoitud olla.

Mind köidab tohutult Camilla Läckbergi võime tulla välja teemadega, mis on nii põnevad. Need kajastavadki pinevaid juhtmisi, mille juured ulatuvad aastatetagusesse aega. Nii jooksebki ka Inglitegijas paralleelselt 2 looliini – üks tänapäeval ning teine andmaks konkteksti kogu raamatu põhiteemaks olevale kuritööle. Nii jätkub ärevaid hetki kuni lõpuni välja – Inglitegija ei olnud mingi erand, sest saladused avanesid alles täitsa viimastel lehekülgedel.

Igapäevaelu Fjälbackas

Fjällbacka saaga raamatute juures naudin natukene sealset igapäevaelu, mis mõrvarite otsimise ning ootamat süžeeliini vahel alati mahub. Perelised väljakutsed, uued kohtumised, armumised aga ka tõsisemad kaotused ja purunenud südamed.

Minu jaoks teeb selline igapäeva kujutamine Läckbergi raamatud nii avatuks ja siiraks ja on ilmselt ka põhjus, miks ikka ja jälle end sealt väiksest Rootsi rannikulinnast leian. Samastun hästi ka Ericaga – olles suur kirjutamishuviline, on täitsa vapustav temateekonda järgida. Ahjaa, oma vaimusilmas kujutangi teda ette nagu Camillat ennast ja küllap ongi just seesama kirjanik raamatu tõeline kangelane.

Mõneti on see Fjällbacka elu nagu Õnne13 – kohati toimub palju ning teinekord on tegemist lihtsalt igapäevaeluliste murede ja rõõmudega. Õnn ja number 13 ühes aadressis- on see vedamine või saatus?

Vaata minu mõtteid ka teiste Camilla Läckbergi Fjällbacka raamatusaaga raamatute kohta.

Kui Sulle Skandinaavia krimkad meedlivad, soovitan ka Kepleri raamatuid. Peegelmees oli näiteks grammikene õõvastavamad.