Raamatumaailm

Rongist vette. Vete SĂĽgavusse. Paula Hawkings.

Mäletan, kuidas sõbranna laenas mulle Paula Hawkingsi “TĂĽdruk rongis” raamatut, mille reisile kaasa võtsin ja soovituse peale lugema asusin. Tundus põnev! Aasta oli siis 2015 või 2016.

Vete sĂĽgavusse eaamat Paula Hawkinsi sulest

Lugu ise oli põnev, kuid toona tundus minu jaoks veidi nagu mingi “Kadunud” (Gone girl) wannabe ripoff. Lõpetasin raamatu ja jätsin selle kogemata puhkuselt naastes lennukisse ja ostsin sõbrannale uue. “Jah, meelelahutuslik, aga mitte suurepärane. Jah, põnev, aga mitte uudne. Jah, hea, aga mitte erakordne.” mõtlesin raamatu lugemise järel, kui raamatupoest väljusin.

Aga mulle meeldis mingi väike mõte ja lugu – iga päev, sama kellaaeg. Sama marsruut. Samad inimesed ja ootamatus rutiinis, mis purustab igapäevase unelma.

Umbes sarnased mõtted valdasid mind, kui lõpuks, aastaid hiljem “Vete sĂĽgavusse” minu kätte jõudis.

Vee lummav vool – kas ma olen vesimärgis sĂĽndinud?

Olen sedasama Paula Hawkingsi “Vete sĂĽgavusse”, raamatut korduvalt käes hoidnud ja mõelnud, kas peaks selle ostma. Paraku on esimese raamatu poolik “wow-emotsioon” minus selle järgneva “Vete sĂĽgavusse” alati alateadlikult eemale pannud ja kindla peale Jo Nesbo või Kepleri suunda piidlema suundunud. Viimasel ajal meenutas see mulle visuaalilt “Kus mets kohtub tähtedega” raamatut, mida muuhulgas isegi pigem rohkem soovitan.

Ometi on “Vete sĂĽgavusse” aastaid eksisteerinud enne, kui selle nĂĽĂĽd umbes kuu aega tagasi raamatukogust koju tõin. Otsustasin siin ĂĽhe võimaluse anda ja algus oli paljutõotav. Vetevood. Jõe jõud ja lummus ning selle kohal asuv veskimaja maalisid minu jaoks äärmiselt põneva kujutluspildi – midagi minu lapsepõlvest, midagi Harry Potteri võlumaailmast ning grammikene teismeaja noortefilme väikese “Stranger Things” lisandiga. Kummaline kombo, kuid ilmselt ĂĽks parimaid, mille pealt oma lugu kokku panna.

öökapiraamatud, krimkad, sinek ja paula hawkingsi vete sügavusse

Tundsin, kuidas natukene suitsiidset ja traagilist vee teemat naudin ning elasin kaasa igale hingele, mille kĂĽlmad vetevood kaasa võtnud. Tihti kujutasin endki jalgupidi vees – kord romantilist päikeseloojangut vaatamas, kord ennastunustavalt ujumas ning siis taas pinevat kohtingut ja õhus olevat elektrit.

Sain aru, et sel Inglise kĂĽlal on oma lummus ning mõistsin, et sel on põhjus, miks ma ka ise vee ääres pigem rohkem kui vähem elanud olen – mulle meeldib vesi. Huvitab, kas ma olen vee elemendis sĂĽndinud? (Ei, hoopis maa :D)

Tugevad naiskarakterid.

Esimesest veelummusest ĂĽle saanud, hakkas lugu ja mĂĽsteerium ennast kerima. Ja keris. Ja keris. Kuid seises minu jaoks siiski terve aja justkui kohapeal. SĂĽndmuspaik oli sama – jõelammik ääres asuv kĂĽla. SĂĽndmused olid samad – inimesed tegid kaljult vette hĂĽpates enesetapu… või kas ikka tegid? Ja miks?Sain aru, et lugude omavaheline side oli kĂĽll olemas, kuid pigem nõrk ja ebahuvitav.

Mis mulle aga meeldisid, olid loo ägedad ja omamoodi naistegelased. Nel Abbot – ilus, enesekindel ja võimas naine, kelle (surma) ĂĽmber kogu lugu tegelikult keerles. Tema õde Julia, kes tundub alguses justkui õe vastand kuid on lõpuks pigem peegelpilt. Nel’i tĂĽtar Lena, kes on omamoodi võimukas ja isepäine, kuid täis armastust ja sõprust. Aga ka kõrvaltegelased, kes endalegi ootamatult siiski ĂĽhel või teisel moel loo keskpunkti satuvad.

Katie, kes valis armastuse. Louise, kes jäi kinni kättemaksu ning Libby Seeton ja Lauren Townsend, kelle lugudest räägitakse legende ning oma versioone. Kui palju põnevaid naisi, kes selle loo tervikuks seovad.

Ja loomulikult paar meest, ilma kelleta ei saa.

Rong.

Jah, lugu algas põnevalt ning ruumi loodi hästi kogu olustiku ja jõega. Ometi jäi see kõik kokku pisut nõrgaks, pisut seotumatuks – justkui siiski erinevad lood, mille põhiline twist oli kuidagi etteaimatav, ka ebaselge.

Eelistan TĂĽdrukut Rongis, mis “Kadunud” raamatule omakorda alla jäi.

5,5/10

Keskööraamatukogu. Kas ma seda elu tahtsingi? Matt Haig.

Matt Haigi “Keskööraamatukogu” tekitas palju huvitavaid, põnevaid aga ka valusaid mõttekäike.

Olen tihti raamatupoes “Keskööraamatukogu” käes veeretanud, kuna mu sõbranna Maret (kes minuni ka “Kus laulavad langustid” tõi) sellest mingi hetk tagasi rääkis, positiivsel foonil. Kuid kuigi raamatukogu on raamatupoe kõrval ĂĽks minu lemmikpaiku igas linnas või suuremas kohas, jäi see lugemine minust ikka ja jälle alternatiivsete valikute kõrval poodi. Kord valisin selle asemel “Pööningutoa” ja siis tuli jälle “Lõvitaltsutaja” ja muu rootsi krimkaliin vahele…

… kuniks lõpuks “Keskööraamatukogu” siiski raamatukoguriiulil silma jäi ja kaasahaaramiseks SEE õige valik tundus. Kaanel jalutav kass (nimega Voltaire, nagu raamatust selgus) suundub koju ja mina suundusin koju, raamat kotis, ĂĽlima rahuloluga. Lõpuks!

Keskööraamatukogu Matt Haigi sulest

Minu elu kahetsused

Olin umbes kolmandiku “Keskööraamatukogust” läbi lugenud, kui mu peas hakkas keerlema hulk erinevaid kĂĽsimusi. Tutvusin lähemalt raamatu autor Matt Hage’ga. Põgus ĂĽlevaade pani minu jaoks tema profiili ja loo olemuse pusletĂĽkke paika – nimelt on mõnevõrra ebatavalise sĂĽĹľeega raamatu autor Matt läbi elanud tõsise depressiooni.

Ja just see tõsine haigus ning sellest paranemine on “Keskööraamatukogu” tõsisem kese. Kas autor ise on raamatu peategelase Nora Seedi karakteri stereotĂĽĂĽp ja räägib iseenda kogemusest elu ja surma piiril asuvas Keskööraamatukogus? Minul oli huvitav kogemus Noraga kaasas olla ning lisaks tema elu erinevatest võimalikest versioonidest osa saada.

Keskööraamatukogu kaas - väike kass koju jalutamas

Käisime läbi suure tema elu ristteedest, mida varjutas kahetsuse vari. Jäin nende üle pingsalt juurdlema. Olen täna oma isiklikus elus just erinevate huvitavate otsuste sõlmpunktis ja mõtlen tihti, kas üks või teine valik tõi minuni õiged lahendused. VÕI oleksin pidanud muud moodi otsustama?

Keskööraamatukogus on aukohal kahetsuste raamat – kõik lood, kust on midagi kahetseda.

Nora kahetsuste raamat oli kirju, tihe ja täis seiklusi, millest ma ise olen unistanud. Meil kõigil on oma lugu ja kahetsused ja kuna mulle endal hetkel samuti elulised muudatused toimumas, kõlab “mis siis kui” minu peas tihti. “Mis siis, kui ma poleks seda valikut teinud… aga oleksin teinud tolle? Mis siis kui ma poleks eelmiselt töölt lahkunud, aga oleks siiski kolinud?

Vahel on keeruline võtta mistahes otsus vastu teadmisega, et see on minu parim otsus tänaste teadmiste juures. Tundsin Nora valu ja elasin tema kahetsustele kaasa… kuniks.

Lõpmatu hulk unistuste elusid

“Keskööraamatukogu” tutvustas Norale ja mulle lugejana tema elu erinevaid versioone kuskil paralleeluniversumis, kuskil teises elus. Huvitav on järgida tema mõtteid ja tundeid olles maailmakuulus staar, elada Austraalias, võidelda jääkarudega kaugel Arktikas ning öeldes “jah” kena kuti kohvilekutsele.

Keskööraamatukogu lugemine. Nauditav

Lugesin ja kujutasin ennast Nora kingadesse Mõtlesin, mis tunne oleks mul endal olla kuulus staar või olümpiavõitja ja kas mulle see elu meeldiks? Eks on ikka mõeldud, et mis siis kui oleks lapsena muusikakooli läinud või blogimisega noorest peast jätkanud.

Kuigi tegemist ei olnud minu isikliku surma ja elu vahelise raamatukoguga, tundsin ennast samuti nii mitmes erinevas olukorras ehedana. Ma oleks võind – ehk isegi võin- mõnes teises reaalsuses täpselt samas olukorras olla – valida kahetsuste vahel.

Kas tõesti unistame tänases ja praeguses reaalsuses alati sellest alternatiivsest valikust, mis oleks võinud olla. Nii mõnigi valik tundub väga ühepoolselt vaadatuna ideaalne, kuid ei mõtle iialgi, et näeme sellest vaid seda n.ö ühte tahku. Seda, mis paistab välja glamuurne, tore ja igast küljest perfektne.

Mis siis, kui kõik on hästi?

Raamat on ĂĽhest kĂĽljest äärmiselt lihtsakoeline – katsetad läbi elusid, millest oled unistanud ja teelahkmeid, mille valikute kohta oled mõelnud “mis oleks kui”. Teisalt on see kõik äärmiselt mõtlemapanev: kas me päriselt ihkame teistsugust elu ja missugused valikud on neid tundeid tekitanud.

Ja mis siis, kui me pidevalt elame kahetsuse hetkedes, mis sosistavad meile kõrva, et teine valik oleks olnud parem. Vähemasti me vahel tajume nii. Aga kas peaks jääma endale kindlaks, et just tehtud valik on selles hetkes kõige sobilikum? Soovitan kindlasti Nora mõttekäikudele ja tema erinevatele eludele kaasa elada ning uudistada, kus ta lõpuks maabub.

PS: natukene samu mõtisklusi pidas ka Rosa Väikse Nurgapoe saagas.

7/10

Need, kelle minevik kätte sai. Sebastian Bergmanni needus #7.

Sebastian Bergamanni needuse 7. osa ja oi, kui paljusid minevik kätte sai!

Michael Hjorth/Hans Rosenfeldt.

Huuh, kui kaua viimasest Sebastian Bergmanni needusest nüüd oligi? Päris mitu aastat. Mul ikka kulus hetk, et loos tegelaste nimed ja rollid paika saada. Aga oi, kui oodatud see raamat minu lugemislistis oli. Täitsa rõkkasin rõõmust, kui seda taas raamatupoe riiulitel nägin!

Kirjutasin, kuidas tundsin, et Camilla Läckberg mind piisavalt lõbustanud, et tema raamatu(d) ka ise lõpuks osta. “Lõvitaltsutaja” oli ootamatu ja põnev, kuid Sebastian Bergmanni lood on Jo Nesbo ja Kepleri kõrval ĂĽhed minu lemmikud Skandinaava krimiskenes.

Ootasin seda hetke, et avada “Need, kelle minevik kätte sai” ja saada aru, mis on saanud Sebastiani-Ursula-Vanja suhetest, mõrvarist mõrvarĂĽhmas ning millist lugu sel korral lahendatakse. Põnevus minus tõstis pead ja saaga 7. lugu ei valmistanud pettumust.

Need, kelle minevik kätte sai - Sebastian Bergmanni needus #7

Lilla juuksetukk ning mõrvajuurdluse Romeo ja Julia

#7 raamatu sarimõrvar oli aegade armulisim – vaid ĂĽks lask ja perfektne mõrv. Nimekirja alusel – kiire, konkreetne ning peavalu mõrvajuurdlusele: kes on järgmine? Jah, nĂĽĂĽd Vanja juhtimisel all oleval mõrvarĂĽhmal on tegemist osava snaiperiga, kelle tapmismuster tundub esmapilgul selge mustri ja plaanita. Esiti ei olnud selge ka ohvritevaheline seos, mida lugu vaikselt ja tasahilju siiski avama asus.

Tuleb tunnistada, et mõrvari ajajoon tuleb mängu ĂĽsna kiirelt ja kurjategija isiksusega ei ole mingit mõistatamist. See on selge- mul lugejana tekkis juba kĂĽsimus, et kus on konks? Samm-sammult avati ka nn “nimekirja, kes peavad surema” tagamaid.

Mõned kĂĽsimused jäid mul siiski õhku ja selget vastust ma seal ei saanudki. Ilmselt on seletuseks ĂĽks lihtne sõna “armastus”, sest loos olid väga konkreetsed vihjed “Romeo ja Julia” suunal.

Ootamatu mõrvar ja kõik need, kelle minevik kätte sai.

Kui tundus, et snaiper tabatud ning nende olukord ĂĽheselt selge, jäi vaid kĂĽsimus – millest on juttu ĂĽlejäänud 1/3 jutust. Ja siis see tuli.

Olen Sebastiab Bergmanni raamatute suur fänn ennekõike tänu äärmiselt põnevatele tegelastele. Igal ühel oma inglid ja deemonid, mida ka päris edukalt tutvustatud ning cliffhangeritena jäetud. Eriti dramaatilise pöörde võttis minu jaoks viimane raamat, kus üks mõrvaüksuse liige kogemata-pooltahtlikult oma kolleegi mõrvas ning üsna edukalt tema surma lavastas.

See oli ka hetk, kus sain aru, et raamatu pealkiri – “Need, kelle minevik kätte sai” ei viidanud mitte ainult snaiper-armastajapaarile, kuid lugu puudutab ka mõrvarĂĽhma oma tegelasi. Billy ja tema minevik. Sebastian oma deemonitega. Ja oi, kui põnevalt kohalt see kõik jälle pooleli jäi.

Kas Sebastian Bergmanni needus lõppeb?

Ootan väga Sebastian Bergmanni saaga lõppu – mitte sellepärast, et see läbi saaks, vaid põhjusel, et raamat lõppes taas mega põneva infoga.

Kas saaga viimase raamatu nimeks saab “Need, kes tulid tagasi?” , “Need, kes ei saanud surma” või midagi muud, selgub juba varsti. Loodetavasti.

8,5/10

Fjällbacka saaga 9. lugu – Lõvitaltsutaja. Camilla Läckberg

Nagu Eesti rahvas armastab ikka “Ă•nne 13” sarja, olen mina ennast sidunud väikse Fjällbacka asundusega Rootsi läänerannikul. Ja muidugi sealse Tanumi politseijaoskonna tegelaste ning kohaliku andeka põneviku kirjaniku Erica Falckiga. Nii oli selge, et Fjällbacka saaga järgmise raamatu ma enda riiulisse soetan. Camilla Läckberg on andekas ja tahan osa tema loomingust enda ĂĽmbere koju.

Nii jäi Lõvitaltsutaja mulle silma juba jõulude paiku, kuid raamat jõudis minu koju uuel aastal, kus jäin korraks kõhklema, kuna ka Sebastiab Bergmanni saaga uus raamat “Need, kelle minevik kätte sai“.

Uuel kuul” lubasin endale ja läksin koju Lõvitaltsutajaga, et ennast taas Erica ja Patricu eluga kurssi viia.

Camilla Lackberg "Lõvitaltsutaja - fjällbacka saaga 9. lugu

Tsirkus ja leib.

Mäletan, kuidas vanemad mind lapsena tsirkusesse viisid – kaugele ulatuvat tsirkusetelki, rattaga sõitvat karu, põlevate kurikatega Ĺľonglööri ning kleepuvat suhkruvatti, mis mulle ei maitsend, kuid mida enamik lapsi tuutude kaupa sisse sõid. Minu jaoks oli tegemist alati põneva päevaga – juba hommikust täitis mind elevus ja lugesin venivaid tunde selleni, et juba minema hakkaksime.

Show alguses lavale jooksvad klounid tähendasid üht ägedat õhtupoolikut, mil lummatult silmad eksootilisele tsirkuseareenili pöörasin ning korraga ahhetasin võimatuna tunduvate trikkide ees, tundsin õudu pikkade õhulendude ja ohtlike kiskijate korral ning tundsin, kuidas maagia mind lummab. Vaimustusin sädelevatest ja värvilistest kostüümidest, erinevatest trikkidest ja inimvõimekusest ning uskusin siiralt, et ka minu tulevik on tsirkuses.

Umbes samasugune oli ĂĽhe loo peategelase – vangistuses oleva Laila- tunne tema lapsepõlves Fjällbackasse jõudnud tsirkusest. Erinevusega, et tema jäigi tsirkusega seotud, kuna puhtjuhuslikult õnnestus tal ära võluda tsirkuse kõige kõvem mees – Lõvitaltsutaja. Nende elu kulgeski nagu tsirkuseetendus – algas huumoriga nagu klounid, oli lennukas nagu õhuakrobaadid, selles oli mĂĽstilist maagiat, kuid lõppes see katastroofiga. Lõvi tegi taltsutajaga 1:0. Aga mis juhtus?

Laila tappis oma mehe. Vähemalt selline lugu on kirjas politseiraportites ja seda räägib ta ka ise. Erica Falck pole asjas päris kindel ja teab, et oma sisetunnet tasub usaldada. Jah, tean, et mul endal on ka Ericalt palju õppida.

Hobused ja antiikautod.

Minu jaoks on “Lõvitaltsutaja” kindlasti Fjällbacka saaga ĂĽks õõvastavamaid teoseid – seda eelkõige jõhkruse tõttu, mida uue raamatu sarimõrvar-piinaja ette võtab. Olen lugenud tänaseks ehk isegi sadu krimkasid, kuid tunnistan, et siinne mõrvar teeb nii mõnelegi silmad ette.

Tsirkuseetendusse lisandub loo arenedes hulk hobuseid, põnevaid antiikautosid ning hullumeelseid videofilme. Igalühel neist oma roll ja omamoodi valem, kuidas loo pahalane üles leida. Vürtsi lisab Erica Falcki tähelepanek ja naiselik sisetunne, mis siis leiab seosed, mis esmapilgul tunduvad olematud.

Leht-lehe haaval hargneb ĂĽks põnev lugu põnevusest, piiritust kurjusest, erilisest armastusest ning põlvkondadevahelisest dilemmast. On selge, et veri on paksem kui vesi ning on hullemaid kiskijaid kui Lõvid – mõned neist meie ĂĽmber.

Mulle väga meeldis, aitäh Camilla Läckberg, toomas meie argipäeva igati inimlikke, kuid põnevaid, teoseid.

8/10.

Camilla Läckbergi Fjällbacka saaga 8. lugu: Inglitegija

Inglitegija raamat Camilla Läckbergi Fjällbacka saagast
Inglitegija – Camilla Läckberg

Avastasin poes raamatuid lapates et olen Fjällbacka saagaga ĂĽsna heal järjel. Nimelt lugemata oligi saaga 8. raamat “Inglitegija“ja juba varasemalt silma jäänud uusime teos “Lõvitaltsutaja“, mis alles hiljuti poelettidele jõudis.

Otsustasin, et just selle teose endale järgmise raamatuna ka koju soetan. Tunnen, kuidas Camilla Läckberg on mulle juba nii palju mõnusalt pinevaid kuid elulisi lugemishetki pakkunud, et ühel hetkel soovid autorit omal moel tunnustada.

Ja mis oleks parim tunnustus, kui tema raamat minu riiulis – ostetud teadlikult?

Ma arvan, et väga polegi. Inglitegija aga jäi mulle näppu viimasel raamatukogukülastusel ja suur oli mu rõõm, kui sellega sealt koju silkasin. Kuidas Erica ja Patricu lood jätkuvad?

Inglitegija kummaline päritolu… ja tähendus

Minu tunnetus ja teadvus inglitega on umbes see, et nad on siirad ja puhtad tiibade ning halo-aupaistega olendid, kes laulavad inglikooris. Jah, olen kuulnud Luciferist, kes olla n.ö “must” ingel ning tekitab silme ette kohe “Luikede järve” musta-valge luige duo.

Camilla Läckbergi “Inglitegijas” aga on inglitel omamoodi lähenemine ja “inglitegija” on vaat et isegi kogu loo kurikael- mitte otseselt, kuid avardab lugu ootamatutes suundades. Lähenemine oli äärmiselt omanäoline nagu kogu sĂĽĹľee tõeline mĂĽsteerium: Lihavõttesöömaajal on ĂĽhel väikesaarel asuvas majas justkui keset toidukorda 5-liikmeline pere haihtunud, tuppa jäi tuterdama aastane väike Ebba.

Aastaid oli lugu lahendamata mõistatus – mis perega juhtus? Kuhu nad kadusid? Mis saarel juhtus? Kuid nagu Fjällbacka saagas ikka, siis minevik tuleb olevikku kollitama ja mĂĽsteeriumid saavad loogilised vastused.

Ebba on nĂĽĂĽdseks juba ise täiskasvanud ja ema, kes oma lapse kaotanud… teisest kĂĽljest on naine omamoodi ingel, kes Fjälbaccaga huvitaval moel seotuks jääb.

Camilla Läckbergi Fjällbacka saaga 8. lugu - inglitegija

Müsteerium Lihavõttelauas

Lihavõttelauast justkui haihtunud perekond on kahtlemata äärmiselt huvitav lugu – eriti, kuna “laud” asus majas väiksel saarel ning sealsamas olid alles paadid, millega saarele sai. Märke, mis võis perega juhtuda, ei olnud – ei verd, ei sissetngimist, ei mööbeldamist. Õõvastaval kombel oli 5-liikmelise pere pisim tĂĽtar elus ja alles. Automaatselt tõi olukord mulle silme ette MõrvamĂĽsteeriumi õhtusöögi, kus salaja seltskonnas ka mõrvar eksisteerib ning seltskonna ĂĽlesanne on oma rolle täita… ja mõrvari eest hoitud olla.

Mind köidab tohutult Camilla Läckbergi võime tulla välja teemadega, mis on nii põnevad. Need kajastavadki pinevaid juhtmisi, mille juured ulatuvad aastatetagusesse aega. Nii jooksebki ka Inglitegijas paralleelselt 2 looliini – ĂĽks tänapäeval ning teine andmaks konkteksti kogu raamatu põhiteemaks olevale kuritööle. Nii jätkub ärevaid hetki kuni lõpuni välja – Inglitegija ei olnud mingi erand, sest saladused avanesid alles täitsa viimastel lehekĂĽlgedel.

Igapäevaelu Fjälbackas

Fjällbacka saaga raamatute juures naudin natukene sealset igapäevaelu, mis mõrvarite otsimise ning ootamat süžeeliini vahel alati mahub. Perelised väljakutsed, uued kohtumised, armumised aga ka tõsisemad kaotused ja purunenud südamed.

Minu jaoks teeb selline igapäeva kujutamine Läckbergi raamatud nii avatuks ja siiraks ja on ilmselt ka põhjus, miks ikka ja jälle end sealt väiksest Rootsi rannikulinnast leian. Samastun hästi ka Ericaga – olles suur kirjutamishuviline, on täitsa vapustav temateekonda järgida. Ahjaa, oma vaimusilmas kujutangi teda ette nagu Camillat ennast ja kĂĽllap ongi just seesama kirjanik raamatu tõeline kangelane.

Mõneti on see Fjällbacka elu nagu Ă•nne13 – kohati toimub palju ning teinekord on tegemist lihtsalt igapäevaeluliste murede ja rõõmudega. Ă•nn ja number 13 ĂĽhes aadressis- on see vedamine või saatus?

Vaata minu mõtteid ka teiste Camilla Läckbergi Fjällbacka raamatusaaga raamatute kohta.

Kui Sulle Skandinaavia krimkad meedlivad, soovitan ka Kepleri raamatuid. Peegelmees oli näiteks grammikene õõvastavamad.

Aktsiatega rikkaks saamise õpik. Jaak Roosaare abil tee finantsvabaduseni!

Tahad rikkaks saada? Jah! Jaak Roosaare annab nii selles, aktsiatele keskendunud raamatule, kui oma muudes teostes, väga selged ja praktilised näpunäited. Soovitan väga!

jaak roosaare aktsiatega rikkaks saamise õpik

Olen lapsena tihti kuulnud, et “raha ei kasva puu otsas” või “saa häid hindeid, saa hea töö ning nii saab rikkaks”. Meh! Aastaid hiljem tean omast kogemusest, et päris nii ei saa.

Mõned aastad hiljem kui oleksin soovinud, kuid siiski õnneks mitte veel kaugemas tulevikus, sattusin lugema Jaak Roosaare kuulsat “Rikkaks saamise õpikut“.

Vahepeal lugesin veel “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku” ning selle aasta kevadel sain näppu “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku 2.0“. Jah, hariv, humoorikas ja lihtsalt arusaadav.

Raha on maailmas kĂĽll ja veel. Aktsiatega saab rikkaks.

On kummaline, kuidas mõned lihtsad väited meie ellu jäävad ja meid ĂĽhel hetkel defineerivad. Mitte ainult – needsamad mõtted ehitavad meile ĂĽmber kasti ja hoiavad meid seal meie enda teadmata.

Mina elasin sellistes kastides. Nii “rahapuu” kui “hindesulus”. Mõlemad iseensest täitsa õiged väited, kuid väga silmiavav on nii Jaagu kui teiste finantsvabadusevõistlejatega (eesotsas Rahakratiga) siin uuel ja tundmatul teekonnal omas vaikses tempos sammuda. Olen varem ka kirjutanud, kuidas mulle Merit Raju teekond rahalise vabaduseni meeldis.

Ăśks põnevamaid mõtteid, mida Jaak kaasa annab on teadmine, et just aktsiatega “rikastudes” võib sisuliselt algaja teha parema tulemuse kui elukutseline börsikaupleja. On nii mõnedki omadused (sh algaja kannatlikkus ja naiivsus), mis just algaja strateegilist õnne soosivad. Jaak annab omalt poolt nii mõnedki ABC teadmised ning huvitavad elust-enesest olukorrad. Naudin, kuidas rõhk on sisul ja raamat ise äärmiselt minimalistlik välja näeb.

Lõpetasin raamatu viimase lehe, panin kaaned kinni ja oli selgemast selgem, et tahan omale tänaste pisikeste positsioonide asemel kodubörsil vinget aktsiaportfelli. Võtsin vastu otsuse, et tahan aktsiatega rikkaks saada.

Praktilised näpunäited ja edumeelne suund rahaasjades

Mulle meeldib Jaagu huumor ja lihtne kirjastiil. Keerulisena tundunud finantsmaailm avaneb hoopis lihtsamates osades, mõisted (ostuorder, positsioonid, lĂĽhikeseks mĂĽĂĽma jne) selginevad iga uue “Investor Toomase tunniga”, mida nĂĽĂĽd huviga kuulan ja näpud sĂĽgelevad, et esimesed Berkshire aktsiad osta, kui Balti turg juba kĂĽllastunuks saab.

Nautisin raamatu autori elulisi seiku- nii kulukaid “õppetunde” kui tõelisi “jackpotte” – mõlemat poolt õpetliku loona, milles tegelikult mängivad rolli ABC basicud: aatomiharjumused säästmises, selge pilt oma rahaasjades, strateegia valik ning peale hakkamine. Kui kord esimesed aktsiate ostuorderid täidetud, läheb lihtsamaks! Ja tekib julgus, sest jah – aktsiaid osta on vaat et lihtsamgi kui pangaĂĽlekannet teha.

“Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” lugemine oli ĂĽhelt poolt põnev aga ka õpetlik. Tundsin, kuidas hakkasin suuremalt mõtlema ja tean, et räägin oma lastele sellest, kuidas raha hoida ja teenimise asemel see oma heaks teenima panna…

Noppisin raamatust enda jaoks üsna mitmed näpunäited, mida oma finantsidega teha, kui sain ka aru, et tegelikult on raha maailmas küll. Lõpuks on minu valikud need, mis teevad minust eduka (ja rikka!) inimese. Valin olla teadlik ja küllusele avatud ning igal juhul ostan siia teele nii mõnegi ettevõtte osalust kaasa. Tuleb igal juhul kasuks!

Aitäh, Jaak, et mind ja Eesti rahvast harid! 9,5/10.

Rahast, harjumusest ja enda unistuste poole pĂĽĂĽdlemisest rääkis väga mõnusalt ka Merit Raju raamatus “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni“, mida soovitan kindlasti kõigile naistele.

TĂĽdruk A – nagu Abigail. Abigail Dean.

Õudustemaja. Usuhullus. Perekond. Armastus. Ja tüdruk A, kes selle kõik üheks põnevaks looks seod. Kindlalt hea lugemine.

“Või on see jutt hoopis minust, kuna ka minu nimi algab A-tähega?” Selline oli ĂĽks minu mõtteid, kui endale uut põnevikku valisin ja Abigail Deani “TĂĽdruk A” mulle raamatupoodides pidevalt näppu jäi. Või tõmbas mind see kollane atraktiivne raamatukaas?

Sest lõpuks ma murdusin: ĂĽlistavad ja konkreetsed tagasisided raamatukaanel ja inimlik uudishimu “A-tĂĽdrukust” said minust võitu. Ăśhe sooduka järel maabusin koju just see teos kotis …

… jah, kĂĽllap mõjutasid minu valikud pisut ka uudised, et just see raamat olla 2021 ilukirjanduslike põnevike tippbestseller. No vaatame veel seda asja!

TĂĽdruk A - Abigail Dean
Kas mind võlus see kollane müstiline A? Ilmselt küll.

Tähestikuperekond Õudustemajas

Tüdruk A algus oli minu jaoks pisut segane, kuid teema keris. Ja keris. Ja keris. Lühidalt kokkuvõttes sai suurem osa küsimusi lõpuks omale vastuse ning huvitavaid twiste ja taipamisi jagus täitsa raamatu lõpuni. Viimast lehte lõpetades olin kergelt lummatud ja sõnatu. Mõistsin raamatukaanel olevaid ovatsioone täielikult.

Raamatu jutustab ĂĽhe perekonna lastest, kellest igaĂĽhe õõvastavat lugu – nagu tähestikutähti- ĂĽksteise järel kogeme. Lugude ĂĽhisosa on tĂĽdruk A (Alexandra “Lex” Grace), kes seda perekonda läbi oma loo ĂĽhtseks seob. Saanud päranduseks oma pere lapsepõlvekodu, mis oli laste jaoks esiti kodu kuid hiljem õudusemaja, on aeg vanad mälestused elustada, varased luukered kapist välja tuua ning mõelda välja perfektne plaan, kuidas õudustemajast kohalik õdus kogukonnamaja luua.

Leht lehe haaval avanevad pildid Lexi ja tema 6 õe-venna mõneti vahvast Bullerbylikust lapsepõlvest, mis päädib lõpuks piinamise ja näljutamisega usuhullust isa poolt.

Õudne lõpp või lõputu õudus?

Loo murdepunkte on hetk, mil varateismelime Lex – olles oma isa poolt piinatud – on saanud võtnud vastu otsuse põgeneda. Ta sai aru, et midagi on valesti. Pärast põhjalikke ettevalmistusi, leidis ta lahenduse, kuidas lahkuda näljutamisest, köidikutesse sidumisest ning tubadest, mille akendest ei tule päikesevalgust, kuna need on kinni naelutatud.

Läbi õnne ja pĂĽĂĽdluste see ĂĽhel ilusal päeval õnnestub. šokk lasub nii kohalikul kĂĽlakogukonnal kui avalikkusel – eriti kuna pereisa kristlikke põhimõtteid järgis. Kõik pere lapsed päästetakse, nad saavad psĂĽhholoogilist abi ning asenduspered ja raamatu vahendusel avaneb meil lugejana kõigi nende loost osa saada.

Ja kuigi tundub, et õudne lõpp põgenemisepäeval on märgiline, siis näitab raamat, kuidas see võib olla algus lõputule õudusele.

Tõepoolest suurepäraselt kirjutatud lugu täis õudust, inimsuhteid, uuestisündi ja armastust. Veri on paksem kui vesi.

7,5/10

PS: Kui Sulle meeldis ka “TĂĽdruk A”, kuid soovid ka midagi pisut pehmemat lugeda, siis soovitan Sulle “Kus mets kohtub tähtedega

“Mul hakkasid päevad” ehk #eionei. Marilyn Jurmani päevikust ja sulest.

Minu öökapilauale sattus Marilyn Jurmani “Mul hakkasid päevad” – see äratas palju kunagisi mõtteid ja emotsioone. Jah, see pole vaid raamat noortele… sest me kõik oleme kunagi teismelised olnud. Vaata, miks ma arvan, et see on raamat meile kõigile.

Ma olin unustanud, mis oli minu viimane eesti kirjaniku loodud raamat, mida lugesin (ilmselt oli see Susan Luitsalu “Minu Dubai”) ega oma viimast loetud nn noortekat (milleks ilmselt oli “Ime” R.J Palacio poolt.. või hoopis Meyeri “Keskööpäike” vampiirimaailmast).

NĂĽĂĽd on mul uus benchmark olemas – Marilyn Jurmani noorteromaani “Mul hakkasid päevad” näol. Raamatu tee minuni oli mõnevõrra saatuslik ja inspireeriv, et oma mõtteid siin lehel edasii avaldada. Aitäh Sulle, Marilyn!

Proloog: Olen täna 32 aastane neiu – ilmselt sihtrĂĽhma vanusest natukene väljas. Ometi nautisin seda suure algustähega Noortekat mitmel erineval põhjusel, toon välja 3 peamist:

Marilyn Jurmani raamat Mul Hakkasid Päevad #eionei

#1 Oma nooruspõlve äratundmisrõõm – need esimesed armumised… ja päevad… ja ööd.

Marilyni raamat on oma stililt ĂĽsna otsekohene – seda juba pealkirjas – Mul hakkasid päevad! Alustasingi lugemist mõneti veidra emotsiooniga, sest paratamatult meenus ka enda esimene kord samal teemal… “punaste roosidega tädi”, kes kĂĽlla tuli. Ja nagu omi mälestust meenutades… umbes samamoodi algas ka see raamat ise.

Lugedes võib isegi sõna otseses mõttes tunda, kuidas see päev umbes 20 aastat tagasi möödus ning peategelase Sassiga (kes on tegelikult tüdruk Susanna Maria) tekib kohene emotsionaalne side. Selline katkematu girl-power ja tunnen leht lehe haaval, et elan tema tegemistele kaasa. Avastan siin-seal lugedes ennast ja oma toonaseid emotsioone ning mõtteid. Ei, meie lugu ei olnud täpselt sama, kuid sellegipoolest oli samastuda äärmiselt lihtne Sassi lugu oleks võinud olla vabalt minu lugu, mille detailid nii täpselt ei meenu!

Oh, kuidas toona keerles kõik selle ĂĽmber, et jumala eest kellelegi teisele veider või kummaline ei tunduks. Põhikool ei olnud mulle lihtne ja seega tulid meelde need “endised” ajad, kuhu oli omamoodi täitsa kummaline tagasi minna. Mida leht edasi seda hirmutavam ka… sest just nooruses on palju hetki, mida heldimusega mäletada, kuid palju teadmatust, mis toona maailma lõpuna tundus ning mis mind tänaseks minaks vormis.

Ka nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on oma põhikooliaastaid äärmiselt kummaline meenutada. Mõneti nagu varasemate veidrate haavade lahtikiskumine, teisalt nende vaatamine ja tajumine, et just need on mulle tänast südikust pakkunud. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Teatavasti!

#2 Uue aja “Kuidas elad, Ann?”

Kooliajal lugesin meeletult noorteromaane. Mäletan selgelt TERAVIKU sarja raamatuid (mida kindlasti raamatukogudest leiab) , aga ka Aidi Valliku “Kuidas elad, Ann?” – lugu, mis mulle väga meeldis ja mis alati Võsuga meenub. Kuidagi need kaks minu peas ĂĽhisosa loovad, kuigi täna paneb Võsu ehk isegi pigem 5Miinuse räpiriimid peas ketrama, sest kogu Anni lugu mul otsast lõpuni meeles ei ole. Toona puudutas see mind aga väga!

Ja täna puudutas mind Marilyn Jurmani “Mul hakkasid päevad”. Näen ĂĽsna mitmeid teismeea läbi kogetud tegevusi hoopis teise pilguga- sel korral õnneks vanema ja targema kõrvaltvaatajana.

Ja nii kummaline: kui ma varasemalt noorteromaane lugedes samastusin, siis nüüd ma mõistsin. Mõistsin soovi (loe: vajadust) kõigile kuttidele meeldida, mõistsin tundeid, mis pendeldasid ühest äärmusest teise, mõistsin vajadust kuhugile kuuluda ja kellegi jaoks oluline olla.

Seda viimast vahel ka põhjusega, mis ehk polnud minu enda esimene valik vaid kellegi teise valik. Ilma minu otsuseta.

Marilyn Jurmani raamat "Mul hakkasid päevad" luuletus

#3 Olulised mõtted ja noorteteemad seletatud läbi näidete

Raamatu lõpuks elasin kaasa nii Sassile kui kõigile tema noortele sõpradele. Läbi raamatu toimus mitmeid sündmusi. Lugemise alguses viidati, et päevad on täiskasvanuks saamise tunnus ja umbes nii läkski: vallandus tunnete ja juhtumiste voog, mis panin noortekamba silmitsi üsna mitmete katsumustega:

  • esimene armumine koos esimese suudluse ja seksiga;
  • segadused perekonnas, vaimne ja fĂĽĂĽsiline vägivald;
  • suhe õpetajaga;
  • lesbisuhe;
  • parim sõber või esimene armastus;
  • petmine;
  • vägistamine;
  • selgus ja arusaam;
  • oma väärtuse paikapanek.

Lugesin ja mõtlesin nii mõnigi kord, et “vau”. Tegelikult on see või too asi ĂĽhel või teisel kujul ka minu elus juhtunud. Iseasi, kas ma seda tol ajal mõistsin… või mil moel mõistsin.

Mida rohkem ma lugesin, seda enam ma meenutasin. Ja kõike mitte heaga – osaliselt valuga, osaliselt taipamisega ning osaliselt kummalise tundmusega. Ă•nneks oli ka helgeid hetki, mis heldima panid ja kuskil sĂĽdamepõhjas kõk soojad tunded korraga äratasid.

Marilin Jurman Mul Hakkasid Päevad

Noorteraamat kõigile: noortele ja täiskasvanutele

Jah, lehed said kiirelt loetud ning lugu sai joone alla. Kui alguses ei saanud kuidagi kerima, siis lõpus mõtlesin, et huvitav, kas järg ka tuleb. Mis neist kõigist sai… ja tabasin ennast mõtlemast nii mõnelegi kunagisele klassi- ja koolikaaslasele, kelle täisnimegi täna ei mäleta… kuid kellega mingi mälestus seob.

Kelle vastu oli kerge crush, kes jällegi tekitas hirmu rohkem kui häid tundeid. Kes oli lihtsalt tore – mis neist kõigist saanud on?

“Mul hakkasid päevad” on noorteraamat kõigile – noortele, et nad tunneksid ära valed olukorrad ja oskaksid samastuda. Veidi vanematele, et mõelda tagasi oma nooruspõlve ja leida link tänasega… või oma noorema õe-tĂĽtrega. Jah, meie kõigi elus on olnud aeg, kus esimene armumine tundub joovastav ning esimene pettumine konkreetselt maailma lõpp. See, mida silmarõõm Sinust vahepeal arvab on olulisem kõigest muust.

#eionei omab suuremat tähendust, kui suvaline teemaviide – usun, et ka täiskasvanuna olles peame rinda pistma oma valikutega: vahel õiged, vahel valed ja vahel alternatiivsed. “Ei” ĂĽtlemine on oluline igas vanuses – elu, töö ja suhted peaksid tulema läbi kerguse ja rõõmu.

8/10

Osa katsumusi ja lihtsa lugemise leida näiteks ka “Väike Nurgapood” sarjas.

Lipugambiit (Queen’s Gambit) ehk uus äge naisiidol Beth Harmon. Walter Tevise sulest ja Netflixi seriaalist

Vaata, kumb oli minu arvates parem, kas Queens Gambiti Netflixi sari või Walter Tevise Lipugambiit.

Nägin kevadel, kuidas sõbranna soovitas oma sotsiaalmeedia seinal Netflixi Queen’s Gambit’i sarja.

Ăśle pika aja ĂĽks vapustav vaatamine!” kirjeldas ta. Lugesin tutvustust ja kuigi olen alati igatsenud malet osata, mõtlesin isekeskis, et kuhu see lugu hargneb. Meenus, kuidas käisime isaga vaatamas filmi “Pawn Sacrifice“, mis siis oli Bobby Fisherist – tõelisest malegeeniusest. Film oli huvitav ja hoidis pinget, meenus mulle.

Ja kuigi ma isegi ei teadnud, mida tähendab “gambit” (või ka “gambiit”), siis otsustasin öelda elukaaslasele, et vaatame seda sarja. Selleks ajaks oli selge, et Netflix on avastanud jäjekordse kullaaugu – Queens Gambit oli igal pool ja postril olev neiu lihtsalt kutsus vaatama.

The Queens Gambit Beth Harmon
The Queens Gambit. Pildi allikas.

Beth Harmoni ja Queens Gambiti sarja lummuses

Mul olid sarjale kõrged ootused ja soovitan absoluutselt igaĂĽhel selle ĂĽle vaadata ja oma emotsiooni luua. Mäletan, kuidas juba esimese osa järel “Beth Harmoni” nime Googlisse sisse toksisin, et temast rohkem teada, ja sain aru, et teda päriselt siiski kunagi sellise kuju ja nimega ei eksisteerinud. Ometi oli ta filmisaaga (sarjal 8 osa) lõpus minu jaoks ĂĽks ägedamaid naiskangelasi, kellest hiljuti olin kuulnud. Lihtsalt. Nii. Kuradi. Ă„ge. Naine

Mulle meeldis Beth Harmoni sihikindlus kuid inimlikkus, kus ta libastus. Ma nautisin tema veidi isekeskset kuid samal ajal yolo– stiilis olekut kuid lojaalsust oma lähedaste osas. Tundsin, kuidas mul on temalt õppida pĂĽsivust. Tal oli äärmiselt äge stiil ning ausalt öeldes pandi näitlejaga täppi: Anya Taylor-Joy sobis sellesse rolli ideaalselt – absoluutselt perfektselt. Lisaks nautisin sarja soundtracki ja visuaaset keelt: kuidas Beth oma mõttes malendeid kujutas ja kogu tema seiklusrohket teekonda Kentuckys, New Yorkis ja välismaal võistlemas.

Kord ütles mu Leedu kolleeg mulle, et ma meenutan talle Queens Gambiti peaosalist. Üks ägedamaid komplimente, mis mulle kunagi tehtu.

Lipugambiit on RAAMAT!?

Suve hakul nägin raamatupoes oma iganädalast inspiratsioonituuri tehes, et Queens Gambit (eesti keeles “Lipugambiit”) on tegelikult raamat. No ja ikka juba päris kaua aega tagasi ilmunud raamat, aastast 1983 ja Walter Tevise sulest. Tunnistan ausalt, et olin täitsa ĂĽllatunud, et lugu sel korral raamat-sari pidi käis. Järele mõeldes, tõesti, mis siin imestada: sari oli nii hea, et harva on see originaalallikaks. Tevise esimene raamat nägi välja hoopis teistsugusem kui pilt Beth Harmonist malelaua ees ja võidukas säde silmas.

Tundsingi uue raamatuversiooni just seriaalist tuttava visuaali järgi ära. Ja teadsin, et see on järgmine raamat, mille ma omale soetan. Veel enam, selle pakin omale puhkusekotti kaasa rannapuhkuseks Korful. Mul oligi parajasti paar raamatut pooleli, kui “Lipugambiidi” soetasin ning tundsin nii suurt elevust iga kord, kui mu silm sel pidama jäi. Beth Harmonist panin pildi isegi oma vision boardile kui ĂĽhest kurdima ägedast naisest!

Ootasin puhkust, et raamat esimesel võimalusel avada ning seda endasse ammutada!

Netflixi Queens Gambiti raamat -Walter Tevise sulest Lipugambiit
Beth Harmon “Lipugambiidi” raamatus minuga koos puhkusele suundumas

Queens Gambit: Sari või raamat? Minu mõtted

Jõudiski kätte see imeline suvine laupäevahommik, mil alustasime teekonda Korfu suunal. Viimasest reisist oli pikk aeg möödas nii, et põnevus oli reaalne – seda enam, et Kreekas ma käinud polnud ja pakkisin omale kaasa 3 raamatut, sh Lipugambiidi, mille eestikeelne nimi siiski nii mittesuupärane on.

Võtsin raamatu kohe esimesel lennul lahti ja asusin lugema. Kõrval jooksis seriaal ja tuleb tunnistada, et filmis ja sarjas oli mõnusalt sama joont järgitud. Mõned kohad tulid väga tuttavad ette ning tunnistan meeletu raamatusõbrana, et kuidagi jäi raamat minu jaoks pisut isegi… igavaks?

Netflix on teinud sarjaga super töö – uueks terminiks on saanud isegi Netflixi turundus, kuna sari tõstis meeletut huvi male vastu kõikjal maailmas. Ma ise mõtlesin samas suunas. Ilmselt polek see raamat ilma filmita iialgi minu kätte sattunud, kuid sarja teostus oli nii suurepärane, et raamatu suunas oli igasugune ihalus.

Queens Gambiti sari tegi minu jaoks Beth Harmoni ĂĽheks viimase aja ägedamaks naiskarakteriks – ma pole kindel, kas sama äge inimene oleks jõudnud minuni vaid raamatuga. Võimalik, et oleks.

Ja tõesti – kogu lugu oli enne värvilist liikuvat pilti mustvalgel kirjas ning oli absoluutselt olemas, siis on vaid 2 sarja, mille puhul tunnen, et raamat justkui jääb pisut alla. Troonide mäng (ehk Jää ja Tule laul) ning Lipugambiit. Aga raamatud andsid meile Starkid ja Lannisterid ja tõid lauale taas male põnevuse ja andsid maailmale Beth Harmoni.

Netflixi turundus läbi Queens Gambiti

Lõpu veel väike fakt. Kas teadsid, et Netflixi turundus sai just läbi “Queen’s Gambit” sarja päris põneva uue väljenduse. Kas see ongi meie turunduse tulevik?

Nimelt pärast Netflixi sarja vaatamist:

  • Malelaudade mĂĽĂĽk tõusis rohkem kui 1000%
  • Walter Tevise originaalraamat (mille minagi ostsin ja lugesin) sai 37 aastat pärast avaldamist bestselleriks

Allikas: Booming Chess Sales Prove Netflix is a Potential Advertising Channel

Ehk olid Sinagi see, kes salamisi malelaua välja otsis või hoopis raamatupoes Beth Harmoni pildiga raamatu koju viis? Ma tegin mõlemat.

PS: kui tunned, et võimsad naised Sulle meeldivad, siis loe kindlasti ka raamatut “Kus laulavad langustid” ning ole ka ise ĂĽks “Sõltumatu naine

Camilla Läckberg – Rootsi krimkaprintsess & Fjällbäcka lood

Poolkogemata kuid alateadliku sooviga leida endale uus krimkasaaga, sattusin raamatupoes erinevate autorite raamatuid kord siin ja seal katsuma ja kunagi ammu oli mulle kätte jäänud Camilla Läckbergi Kuldne puur. Olin ka raamatukogu järksis, kuid kuidagi seda lugema ma ei jõudnudki.

Camilla Läckbergi Fjällbäcka saaga esimene krimka "Jääprintsess"

Sestap polnud mul raamatupoe sooduka ajal tegelikkuses õrna aimuga, et Camilla Läckbergi Jääprintsess kuidagi roosast puuriraamatust eristub – mõtlesin, et “Vahva – uus saaga algab siit” ning hoidsin pöialt, et mulle Rootsi krimiprintsessiks tituleeritud Camilla Läckbergi stiil sobib ning et hakkan tegelastele kaasa elama.

Nii nagu Loona Linnale Kepleri lugudes või Harry Holele Jo Nesbo loomingis. Või Jack Reacherile, kelle mõtles välja Lee Child. Või minupärast kas või Sebastian Bergmannile, kelle saaga uut raamatut ma lihtsalt ei jõuagi ära oodata!

Põnevust tekitav tagasiside raamatueksperdilt: “ĂĽks mu lemmikkrimkasid”

“Jääprintsess” jäi minust pärast ostmist riiulisse oma aega ootama. Mul olid parasjagu pooleli mingid muud teosed ning nautisin, kuidas raamaturiiul uue autori loominguga täieneb. Sinna jäigi raamat mõneks nädalaks, kui kord kolleegiga, kes ĂĽhes kirjastuses töötanud, jutustama jäime. Mainin kohe ka ära, et tegemist oli lätlannaga.

Mulle meeldib temaga alati raamatutest vestelda ja kui ma tunnen, et mulle meeldib lugeda, siis tema on päriselt inimene, kes ĂĽhe ööga raamatu läbi loeb. Ma suutsin seda ehk Harry Potteriga, kuid ka siis oli mul vahel lihtsalt kahju edasi lugeda… sest raamat saab muidu kohe läbi.

Igatahes vestlesime raamatutest ja kuidagi ta rääkis, et sattus lugema just Camilla Läckbergi raamatut, kus oli mingi “cold-princess”, “ice-girl” või “snowqueen” – tegelikkuses siis “Jääprintsess” ja kui vaimustunud ta sellest oli: “Ma usun, et see kuulub minu TOP 3 raamatu hulka”.

“Vau!” mõtlesin ma ja kuigi me ei jaganud alati sama raamatute maitset, siis TOP3 krimka ikkagi ju tähendab midagi?

Fjällbäcka-esimene kĂĽlastus. Erica Falck ja Patrik Hedström – esimene tutvus

Kuigi Fjällbäcka oli minu jaoks tundmatu paik naaberriigis, meeldibki mulle alati – just raamatutest- tuntud kohti järgida. Esimesed Google tulemused ja pildid annavad aimu, et tegemist on suisa imelise paigaga Rootsi läänerannikul.

Minu jaoks on äärmiselt põnev järgida ja Google Mapsi abil need kohad raamatutes enda jaoks selgeks lokatsiooniks. Nii on palju mõnusam mõelda ennast tegevuste keskpaika – samuti saab reaalselt targemaks. Täitsa oleks soov mõni suvi Fjällbäckast läbi käia. Suht kindel, et seal co-krimkahulle kohtab!

Ja nii siis algaski minu kokkupuude Camilla Läckbergi lugudega Fjällbäckas. Esimene tutvus peategelaste Erica ja Patrikuga ei jäänud viimaseks… ikka ja jälle leian ma ennast Fjällbäckast, kus keegi jälle mõrvatud ning juhtlõngad viivad kaugele ennemuistele….

Teised Fjällbacka lood

Jah, sattusin sõltuvusse 🙂

#8 “Inglitegija ehk lugu sellest, kuidas 4 inimest 5-liikmelisest perest kesed Lihavõttesöömingut justkui kaob. Maha jääb aasta vanune Ebba.

#9 “Lõvitaltsutaja ehk lugu tõelisest julmusest, armastusest ja peresuhetest. Mu arust ĂĽks Fjällbacka saaga hirmsamaid.