Mäletan, kuidas sõbranna laenas mulle Paula Hawkingsi “Tüdruk rongis” raamatut, mille reisile kaasa võtsin ja soovituse peale lugema asusin. Tundus põnev! Aasta oli siis 2015 või 2016.
Lugu ise oli põnev, kuid toona tundus minu jaoks veidi nagu mingi “Kadunud” (Gone girl) wannabe ripoff. Lõpetasin raamatu ja jätsin selle kogemata puhkuselt naastes lennukisse ja ostsin sõbrannale uue. “Jah, meelelahutuslik, aga mitte suurepärane. Jah, põnev, aga mitte uudne. Jah, hea, aga mitte erakordne.” mõtlesin raamatu lugemise järel, kui raamatupoest väljusin.
Aga mulle meeldis mingi väike mõte ja lugu – iga päev, sama kellaaeg. Sama marsruut. Samad inimesed ja ootamatus rutiinis, mis purustab igapäevase unelma.
Umbes sarnased mõtted valdasid mind, kui lõpuks, aastaid hiljem “Vete sügavusse” minu kätte jõudis.
Vee lummav vool – kas ma olen vesimärgis sündinud?
Olen sedasama Paula Hawkingsi “Vete sügavusse”, raamatut korduvalt käes hoidnud ja mõelnud, kas peaks selle ostma. Paraku on esimese raamatu poolik “wow-emotsioon” minus selle järgneva “Vete sügavusse” alati alateadlikult eemale pannud ja kindla peale Jo Nesbo või Kepleri suunda piidlema suundunud. Viimasel ajal meenutas see mulle visuaalilt “Kus mets kohtub tähtedega” raamatut, mida muuhulgas isegi pigem rohkem soovitan.
Ometi on “Vete sügavusse” aastaid eksisteerinud enne, kui selle nüüd umbes kuu aega tagasi raamatukogust koju tõin. Otsustasin siin ühe võimaluse anda ja algus oli paljutõotav. Vetevood. Jõe jõud ja lummus ning selle kohal asuv veskimaja maalisid minu jaoks äärmiselt põneva kujutluspildi – midagi minu lapsepõlvest, midagi Harry Potteri võlumaailmast ning grammikene teismeaja noortefilme väikese “Stranger Things” lisandiga. Kummaline kombo, kuid ilmselt üks parimaid, mille pealt oma lugu kokku panna.
Tundsin, kuidas natukene suitsiidset ja traagilist vee teemat naudin ning elasin kaasa igale hingele, mille külmad vetevood kaasa võtnud. Tihti kujutasin endki jalgupidi vees – kord romantilist päikeseloojangut vaatamas, kord ennastunustavalt ujumas ning siis taas pinevat kohtingut ja õhus olevat elektrit.
Sain aru, et sel Inglise külal on oma lummus ning mõistsin, et sel on põhjus, miks ma ka ise vee ääres pigem rohkem kui vähem elanud olen – mulle meeldib vesi. Huvitab, kas ma olen vee elemendis sündinud? (Ei, hoopis maa :D)
Tugevad naiskarakterid.
Esimesest veelummusest üle saanud, hakkas lugu ja müsteerium ennast kerima. Ja keris. Ja keris. Kuid seises minu jaoks siiski terve aja justkui kohapeal. Sündmuspaik oli sama – jõelammik ääres asuv küla. Sündmused olid samad – inimesed tegid kaljult vette hüpates enesetapu… või kas ikka tegid? Ja miks?Sain aru, et lugude omavaheline side oli küll olemas, kuid pigem nõrk ja ebahuvitav.
Mis mulle aga meeldisid, olid loo ägedad ja omamoodi naistegelased. Nel Abbot – ilus, enesekindel ja võimas naine, kelle (surma) ümber kogu lugu tegelikult keerles. Tema õde Julia, kes tundub alguses justkui õe vastand kuid on lõpuks pigem peegelpilt. Nel’i tütar Lena, kes on omamoodi võimukas ja isepäine, kuid täis armastust ja sõprust. Aga ka kõrvaltegelased, kes endalegi ootamatult siiski ühel või teisel moel loo keskpunkti satuvad.
Katie, kes valis armastuse. Louise, kes jäi kinni kättemaksu ning Libby Seeton ja Lauren Townsend, kelle lugudest räägitakse legende ning oma versioone. Kui palju põnevaid naisi, kes selle loo tervikuks seovad.
Ja loomulikult paar meest, ilma kelleta ei saa.
Rong.
Jah, lugu algas põnevalt ning ruumi loodi hästi kogu olustiku ja jõega. Ometi jäi see kõik kokku pisut nõrgaks, pisut seotumatuks – justkui siiski erinevad lood, mille põhiline twist oli kuidagi etteaimatav, ka ebaselge.
Eelistan Tüdrukut Rongis, mis “Kadunud” raamatule omakorda alla jäi.
5,5/10
