Rongist vette. Vete SĂŒgavusse. Paula Hawkings.

MĂ€letan, kuidas sĂ”branna laenas mulle Paula Hawkingsi “TĂŒdruk rongis” raamatut, mille reisile kaasa vĂ”tsin ja soovituse peale lugema asusin. Tundus pĂ”nev! Aasta oli siis 2015 vĂ”i 2016.

Vete sĂŒgavusse eaamat Paula Hawkinsi sulest

Lugu ise oli pĂ”nev, kuid toona tundus minu jaoks veidi nagu mingi “Kadunud” (Gone girl) wannabe ripoff. LĂ”petasin raamatu ja jĂ€tsin selle kogemata puhkuselt naastes lennukisse ja ostsin sĂ”brannale uue. “Jah, meelelahutuslik, aga mitte suurepĂ€rane. Jah, pĂ”nev, aga mitte uudne. Jah, hea, aga mitte erakordne.” mĂ”tlesin raamatu lugemise jĂ€rel, kui raamatupoest vĂ€ljusin.

Aga mulle meeldis mingi vĂ€ike mĂ”te ja lugu – iga pĂ€ev, sama kellaaeg. Sama marsruut. Samad inimesed ja ootamatus rutiinis, mis purustab igapĂ€evase unelma.

Umbes sarnased mĂ”tted valdasid mind, kui lĂ”puks, aastaid hiljem “Vete sĂŒgavusse” minu kĂ€tte jĂ”udis.

Vee lummav vool – kas ma olen vesimĂ€rgis sĂŒndinud?

Olen sedasama Paula Hawkingsi “Vete sĂŒgavusse”, raamatut korduvalt kĂ€es hoidnud ja mĂ”elnud, kas peaks selle ostma. Paraku on esimese raamatu poolik “wow-emotsioon” minus selle jĂ€rgneva “Vete sĂŒgavusse” alati alateadlikult eemale pannud ja kindla peale Jo Nesbo vĂ”i Kepleri suunda piidlema suundunud. Viimasel ajal meenutas see mulle visuaalilt “Kus mets kohtub tĂ€htedega” raamatut, mida muuhulgas isegi pigem rohkem soovitan.

Ometi on “Vete sĂŒgavusse” aastaid eksisteerinud enne, kui selle nĂŒĂŒd umbes kuu aega tagasi raamatukogust koju tĂ”in. Otsustasin siin ĂŒhe vĂ”imaluse anda ja algus oli paljutĂ”otav. Vetevood. JĂ”e jĂ”ud ja lummus ning selle kohal asuv veskimaja maalisid minu jaoks ÀÀrmiselt pĂ”neva kujutluspildi – midagi minu lapsepĂ”lvest, midagi Harry Potteri vĂ”lumaailmast ning grammikene teismeaja noortefilme vĂ€ikese “Stranger Things” lisandiga. Kummaline kombo, kuid ilmselt ĂŒks parimaid, mille pealt oma lugu kokku panna.

öökapiraamatud, krimkad, sinek ja paula hawkingsi vete sĂŒgavusse

Tundsin, kuidas natukene suitsiidset ja traagilist vee teemat naudin ning elasin kaasa igale hingele, mille kĂŒlmad vetevood kaasa vĂ”tnud. Tihti kujutasin endki jalgupidi vees – kord romantilist pĂ€ikeseloojangut vaatamas, kord ennastunustavalt ujumas ning siis taas pinevat kohtingut ja Ă”hus olevat elektrit.

Sain aru, et sel Inglise kĂŒlal on oma lummus ning mĂ”istsin, et sel on pĂ”hjus, miks ma ka ise vee ÀÀres pigem rohkem kui vĂ€hem elanud olen – mulle meeldib vesi. Huvitab, kas ma olen vee elemendis sĂŒndinud? (Ei, hoopis maa :D)

Tugevad naiskarakterid.

Esimesest veelummusest ĂŒle saanud, hakkas lugu ja mĂŒsteerium ennast kerima. Ja keris. Ja keris. Kuid seises minu jaoks siiski terve aja justkui kohapeal. SĂŒndmuspaik oli sama – jĂ”elammik ÀÀres asuv kĂŒla. SĂŒndmused olid samad – inimesed tegid kaljult vette hĂŒpates enesetapu… vĂ”i kas ikka tegid? Ja miks?Sain aru, et lugude omavaheline side oli kĂŒll olemas, kuid pigem nĂ”rk ja ebahuvitav.

Mis mulle aga meeldisid, olid loo Ă€gedad ja omamoodi naistegelased. Nel Abbot – ilus, enesekindel ja vĂ”imas naine, kelle (surma) ĂŒmber kogu lugu tegelikult keerles. Tema Ă”de Julia, kes tundub alguses justkui Ă”e vastand kuid on lĂ”puks pigem peegelpilt. Nel’i tĂŒtar Lena, kes on omamoodi vĂ”imukas ja isepĂ€ine, kuid tĂ€is armastust ja sĂ”prust. Aga ka kĂ”rvaltegelased, kes endalegi ootamatult siiski ĂŒhel vĂ”i teisel moel loo keskpunkti satuvad.

Katie, kes valis armastuse. Louise, kes jÀi kinni kÀttemaksu ning Libby Seeton ja Lauren Townsend, kelle lugudest rÀÀgitakse legende ning oma versioone. Kui palju pÔnevaid naisi, kes selle loo tervikuks seovad.

Ja loomulikult paar meest, ilma kelleta ei saa.

Rong.

Jah, lugu algas pĂ”nevalt ning ruumi loodi hĂ€sti kogu olustiku ja jĂ”ega. Ometi jĂ€i see kĂ”ik kokku pisut nĂ”rgaks, pisut seotumatuks – justkui siiski erinevad lood, mille pĂ”hiline twist oli kuidagi etteaimatav, ka ebaselge.

Eelistan TĂŒdrukut Rongis, mis “Kadunud” raamatule omakorda alla jĂ€i.

5,5/10

Leave a Reply