TĂĽdruk A – nagu Abigail. Abigail Dean.

Õudustemaja. Usuhullus. Perekond. Armastus. Ja tüdruk A, kes selle kõik üheks põnevaks looks seod. Kindlalt hea lugemine.

“Või on see jutt hoopis minust, kuna ka minu nimi algab A-tähega?” Selline oli ĂĽks minu mõtteid, kui endale uut põnevikku valisin ja Abigail Deani “TĂĽdruk A” mulle raamatupoodides pidevalt näppu jäi. Või tõmbas mind see kollane atraktiivne raamatukaas?

Sest lõpuks ma murdusin: ĂĽlistavad ja konkreetsed tagasisided raamatukaanel ja inimlik uudishimu “A-tĂĽdrukust” said minust võitu. Ăśhe sooduka järel maabusin koju just see teos kotis …

… jah, kĂĽllap mõjutasid minu valikud pisut ka uudised, et just see raamat olla 2021 ilukirjanduslike põnevike tippbestseller. No vaatame veel seda asja!

TĂĽdruk A - Abigail Dean
Kas mind võlus see kollane müstiline A? Ilmselt küll.

Tähestikuperekond Õudustemajas

Tüdruk A algus oli minu jaoks pisut segane, kuid teema keris. Ja keris. Ja keris. Lühidalt kokkuvõttes sai suurem osa küsimusi lõpuks omale vastuse ning huvitavaid twiste ja taipamisi jagus täitsa raamatu lõpuni. Viimast lehte lõpetades olin kergelt lummatud ja sõnatu. Mõistsin raamatukaanel olevaid ovatsioone täielikult.

Raamatu jutustab ĂĽhe perekonna lastest, kellest igaĂĽhe õõvastavat lugu – nagu tähestikutähti- ĂĽksteise järel kogeme. Lugude ĂĽhisosa on tĂĽdruk A (Alexandra “Lex” Grace), kes seda perekonda läbi oma loo ĂĽhtseks seob. Saanud päranduseks oma pere lapsepõlvekodu, mis oli laste jaoks esiti kodu kuid hiljem õudusemaja, on aeg vanad mälestused elustada, varased luukered kapist välja tuua ning mõelda välja perfektne plaan, kuidas õudustemajast kohalik õdus kogukonnamaja luua.

Leht lehe haaval avanevad pildid Lexi ja tema 6 õe-venna mõneti vahvast Bullerbylikust lapsepõlvest, mis päädib lõpuks piinamise ja näljutamisega usuhullust isa poolt.

Õudne lõpp või lõputu õudus?

Loo murdepunkte on hetk, mil varateismelime Lex – olles oma isa poolt piinatud – on saanud võtnud vastu otsuse põgeneda. Ta sai aru, et midagi on valesti. Pärast põhjalikke ettevalmistusi, leidis ta lahenduse, kuidas lahkuda näljutamisest, köidikutesse sidumisest ning tubadest, mille akendest ei tule päikesevalgust, kuna need on kinni naelutatud.

Läbi õnne ja pĂĽĂĽdluste see ĂĽhel ilusal päeval õnnestub. šokk lasub nii kohalikul kĂĽlakogukonnal kui avalikkusel – eriti kuna pereisa kristlikke põhimõtteid järgis. Kõik pere lapsed päästetakse, nad saavad psĂĽhholoogilist abi ning asenduspered ja raamatu vahendusel avaneb meil lugejana kõigi nende loost osa saada.

Ja kuigi tundub, et õudne lõpp põgenemisepäeval on märgiline, siis näitab raamat, kuidas see võib olla algus lõputule õudusele.

Tõepoolest suurepäraselt kirjutatud lugu täis õudust, inimsuhteid, uuestisündi ja armastust. Veri on paksem kui vesi.

7,5/10

PS: Kui Sulle meeldis ka “TĂĽdruk A”, kuid soovid ka midagi pisut pehmemat lugeda, siis soovitan Sulle “Kus mets kohtub tähtedega

Leave a Reply